Pahane lugeja: võõrad inimesed pargivad auto meie hoovi, et tasust pääseda — kuhu mina siis mahun?!
Õnneks olen alati olnud suhteliselt hea unega, seega pole mind häirinud ei naabrite peod ega liiga vali muusika. Vastupidi — praeguses elukohas on üpris meeldiv magama jääda, kui alumiselt korruselt kostavad hilisõhtul veel klaverimängija etüüdid. Peab siiski ütlema, et meil on vedanud — trummarist naaber ilmselt uneajal nii leebet suhtumist ei ärataks. Naabrimutt lööb minus välja hoopis teises kohas. Nimelt on meie kortermaja ümbrus populaarne parkimisala, sest viimase kesklinnalähedase tasuta parkimise piirkonnana tõmbab magnetiga autosid ligi. Reserveeritud platse pole ja nii on kõigil juriiline õigus oma masin siia jätta. Majaelanikud on pidevalt hädas sellega, et kodust väljudes pole tagasi tulles kusagile autot panna.
Mõnes mõttes on hea ju ka, propageerib jala liikumist ja sunnib kaaluma, et ehk polegi alati vaja autoga sõita. Teisest küljest aga mõelgem olukordadele, kui on tarvis näiteks kedagi vähemliikuvamat (sülelaps, invaliid, haige) koju tuua ja pead mitme tänava kaugusele parkima, sest kodule lähemale ei saa. Või tuled öövahetusest või reisilt ning koju puhkama saamise asemel pead kohta otsima. Ajab ikka vihale küll. Pole ime, et ükskord karjus naabrinaine aknast mu külla tulnud ja oma auto meie maja juurde parkinud emale, et sinna ei tohi ja mida ta endast õige mõtleb. Ebameeldiv olukord, mille ma naabriga kenasti ära klaarisin ja leidsime üheskoos, et olukord on majaelanikele üsna frustreeriv. Korteriühistu üritas varem midagi ette võtta, võõrastele sõidukitele kirjakesi kojamehe vahele panna jne, aga seadusliku õiguse puudumise, nähtavate tulemuste ja töömahu suuruse tõttu see tegevus hääbus.
Varem see kõik mind otseselt ei puudutanud, aga nüüd, mil uus olukord sundis autoomanikuks hakkama, olen avastanud end aknast parkimist jälgimas ja endamisi pobisemas. Õhtuti muretsen alati, kas töölt koju tulev mees saab kusagile meie auto ära mahutada või ei, seetõttu ka see aknal kõõlumine ja olukorra jälgimine. Kes on ülbem kui teised? Kes pargib risti üle mitme koha, niigi ruumi vähe? Paratamatult võtab kiruma ja kurjalt susisema, et mida need inimesed endast õige arvavad ja kas meie siis nende maja juures käime parkimas ja kas nad üldse siis siinsete elanike peale ei mõtle. Leian end endamisi pahandamas, et „kes sa oled selline, sa ei ela ju siin!?“.
Lühiajaliselt parkimine ei sega, aga paljud jätavad iga päev või mitmeks päevaks autot siia. Naersime mehega, et ma selline parkimispolitseinik olen, aga lubasin endale ja talle, et karjujat ja kraaklejat minust ei saa. Asi piirdubki vaid enda nina alla urisemisega. Mida neil vaestel parkijatel ongi muud teha, kui on harjutud oma masinaid siia jätma ja parkimise pealt raha kokku hoidma? Ju nad siis töötavad kusagil siinsamas või on muud olulised käigud ajada. Ja ega tõepoolest mõtle ju tavaliselt teiste inimeste peale kui enda jalavaeva kergendada saab. Ainult seda võiksid küll kõik silmas pidada, et kui ruumi on niigi napilt, siis masinat risti üle mitme koha mitte jätta ning parkida auto nii, et võimalikult paljud teised saaksid ka seda teha. Mida teie sellistes olukordades teete ja kuidas suhtute võõra kortermaja juures parkimisse?
