Minu Barcelona: minu suurim hirm Hispaaniasse kolides? Lubate, et te ei naera mind välja?
„Eh, päriselt või? Lubate, et te ei naera mind välja?“ Kõik noogutavad entusiastlikult. Keelt ma juba oskasin ja paar sõpra oli ka, nii et seda muret, kuidas hakkama saada, mul õnneks polnud.
„Ma kartsin, et lähen kohutavalt paksuks, sest te sööte nii hilja õhtust,“ tunnistan lõpuks. Naer kaigub laevõlvidelt mulle vastu. „Minu arust oled sa küll samasugune kui vanemate fotode peal,“ lohutab taktitundeline Marta. „See ei muuda tõsiasja, et te sööte kohutavalt hilja, palju ja tihti,“ jorisen vastu. „Vahemere dieet on üle ilma kuulus!“ kuulutab üks laudkonna toitumisteadlastest võidukalt. Kostab heakskiitev sumin.
Jätan mainimata, et nähtavasti on asi alkoholis ja selle väheses tarbimises. Loomulikult käib ühe õige Vahemere lõunaja õhtusöögi juurde pisike õlu või klaas veini, kuid sellega asi ka piirdub. Kui toit otsas, ei telli keegi enam midagi juurde. Pole mõtet eitada, et hispaanlased armastavad pidu ja noorest peast kulub palju kangemat kraami. Samas käib ka botellón’i ja suure fiesta juurde paras peotuju timmimine. Tants ja trall kestavad vähemalt kella kuueni hommikul ja et nii kaua vastu pidada, ei tohi ennast õhtu alustuseks pildituks juua. Maani täis kohalikke näeb Barcelonas harva, enamik on ikka enesekontrolli kaotanud välismaalased. Fiesta on hispaanlastele püha ja juuakse selleks, et seda õhtut mäletada. Sedamööda, kuidas peod on ära pidutsetud ja sarved maha joostud, minnakse üle hädavajalikule toidukõrvasele veinile. Ma nähtavasti sööngi Hispaanias kaks korda rohkem, kuid kolm korda vähem juues pole kilosid juurde tulnud. Pudelid džinni ja viinaga seisavad
meil juba pool aastat puutumatult kapi otsas. Nii nagu soomlased käivad Eestis odavat alkoholi ostmas, käivad katalaanid Andorras. Tegime Albertiga telkimistripil ühe kõrvalepõike, et kohustuslikud vägijoogid varuda. Tolli pandud ostupiiranguks on üks pudel inimese kohta, seega on kõik Andorras müüdavad vähemalt kaheliitrised. Nüüd seisavad need hiigelpudelid ilusa jutekorvi sees ja ootavad, et keegi nende vastu huvi tunneks. Mina pean vaikselt plaani, millise lillevaasina neid kasutada, kui joogikraamil ükskord päkad silmas.
