Minu Kilimanjaro: kui sa siin oma mehega tülli ei lähe, elate pärast vallutust koos kuni surmani

Katkend Janika Vaikjärve raamatust "Minu Kilimanjaro" kirjastuselt Petrone Print.

„Vaata, Olga, kui palju sa siin naisi näed?“ juhin väravas dokumente vormistades tema tähelepanu meie rühmast laiemale seltskonnale.

„No mõned ikka on…“

„Jah, ongi vaid mõned ning needki on segagruppides ja paaridena. Vaata, milline meestemeri siit koos meiega täna teele läheb!“

Muidugi ei jää meile tähelepanu tulemata ning peame pidevalt vastuseid andma teiste rühmade küsimustele: „Miks vaid naised, kus on teie mehed, kas te ei karda?“ Igal lõunapausil on meid saatmas meeste naljad ja kerge flirt. Ühesõnaga, meie väike naisteseltskond muutub kohe väga populaarseks. Eriti aga Olga.

Igal õhtul, kui teised meie seltskonnast end pärast õhtusööki magama sätivad, teeb Olga täieliku makeup’i. Huuled tulipunased ja lokid lehvimas, suundub ta telkide vahele guljanije ringi tegema. Samal ajal, kui meie plaasterdame oma jalgu ja loeme raamatuid, sõlmib Olga sõprussuhteid. Selle nädala jooksul ei ole mäel mitte kedagi, kes ei teaks Olgat. Venelannat jagub igale poole. Tema meestemurdmise taktika on sihikindel ja vankumatu. Etteruttavalt pean tunnistama, et see kannab ka vilja: Olga on meist ainus, kes lahkub mäelt kena Amsterdami noormehe käevangus. Hollandlane on tulnud matkama koos vanematega, kuid muudab pärast Kilimanjarot oma reisiplaane. Pensioniikka jõudnud vanemad saadetakse safarile ja koos Olgaga minnakse edasi seiklema Sambiasse.

Minule jääb 2010. aasta matka meenutama see, et hoolimata kuivast ilmast ja päikesest meeldiks mulle Kilimanjarol rohkem, kui veidigi sajaks. Vihm lööb õhu klaariks ja nii on kergem hingata. Tipuööl on sel korral tuul nii külm ja tugev, et kohati on meil raskusi enda püsti hoidmisega. Uhuru Peaki jõuame ajaliselt liiga vara ja pimedas. Ma ei ole mitte kunagi igatsenud päikesetõusu nii väga kui sellel varahommikul! Iga minut tundub tunnipikkusena ja päike ei tule ega tule liustike tagant välja. Pimedas tehtud pildid meenutavad ikka ja jälle, et iga kord on erinev.

Olga käitumine ja julge lähenemine annab mulle idee, kuidas järgmisel aastal rohkem naisi mäele kokku saada. Koostan kümme peamist põhjust, miks peaks naised Kilimanjarole tulema.

1. Koos sinuga rühib tipu poole suur hulk ägedaid mehi, ole vaid ise aktiivne ja sõlmi uusi tutvusi.

2. Hoolimata sellest, kui palju sa sööd energiabatoone ja magusat, on 3–5 kilo kaalukaotust garanteeritud.

3. Sa ei pea iga päev pead pesema ja soengut tegema. See ei ole isegi võimalik.

4. Kui sulle ei meeldi su varbaküüned, siis ole mureta, kindlasti jääd mõnest ilma ja uus kasvab ilusam. Igaks juhuks lõika küüned kohe võimalikult lühikeseks ja värvi mustaks.

5. Kui kodused mured on üle pea kasvanud, aitab mäevaim mõtlemise ja vaated elule jälle paika saada.

6. Kui sulle meeldib rääkida ja ainus, mida elus vajad, on leida pikkadele heietustele kuulaja, siis kõik giidid ja pakikandjad on valmis sind lõputult kuulama. Kuid matka lõpuks pane neile jootraha valmis!

7. Ka 4700 meetri kõrguselt saad selfisid teha ja need Facebooki riputada. Või lihtsalt helistada, et teha kodustele ülevaade oma elust mäel.

8. Kui sa varem ei teadnud, mis on mäehaiguse sümptomid, siis võid kindel olla, et koged ühte neist kindlasti omal nahal.

9. Kui sa siin oma meessõbra või abikaasaga koos matkates tülli ei lähe, elate pärast Kilimanjaro vallutust koos kuni surmani.

10. Nüüd on sul, millest kogu ülejäänud elu rääkida. Saad sellest aru alles tagasi kodus olles.