Lootust kaotamas naine: kas tasub jätkata suhet mehega, kellel pole mingeid ambitsioone?

Naistekaga võttis ühendust naine, kelle elukaaslane ei mõtle üldse tuleviku peale ega püüdle paremuse poole. Naisel on raskusi otsustamisega, kas üritada veel või tuleb see muidu hästi toimiv suhe lõpetada.

Olen 25-aastane naine. Veel parajalt noor, nii et laste saamisega on veel aega, aga samas piisavalt vana, et mõelda tuleviku peale ja vaikselt ennast üles töötada ning pere loomiseks valmistuda.

Mul on olnud elus kolm pikemat suhet, aga praegu on esimene kooselu. Meie suhe algas üle kahe aasta tagasi, kõik oli viimase peal ja üliromantiline ning ma ei osanud isegi kahtlustada, et see mees osutub hiljem parajaks laiskvorstiks…

Kohtusime elukaaslasega ülikoolis, õppisime mõlemad majandust ja tema käis ka poole kohaga päris normaalses firmas tööl, nii et tundus täiesti edasipüüdlik ja karjäärihuviline inimene. Aga natuke pärast seda, kui me koos elama hakkasime, võttis ta akadeemilise puhkuse, et täiskohaga tööle minna. Põhjendas ta seda sellega, et vajab pausi õpingutest ja pealegi tahaks põhitöö kõrvalt oma firmaga alustada, tal oli isegi äriidee olemas.

Nüüd on sellest poolteist aastat möödas, mees pole ülikooli tagasi läinud (mina lõpetasin eelmisel aastal) ega ka oma firmaga alustanud. Ta käib ikka samas firmas tööl, teda pole isegi edutatud, kuigi kõiki teisi, kes umbes samal ajal sinna tööle läksid, juba on. Tema on ikka tavaline müügimees.

Olen püüdnud temaga sellistel teemadel rääkida — et millal ta plaanib ülikooli tagasi minna, millal oma firmaga alustab ja mis ta tulevikuplaanid üldse on. Tema ei taha aga nendel teemadel eriti rääkida, ütleb, et miks ei või inimene elada hetkes ja peab muudkui tulevikus elama — elada saab vaid korra ja seda peab nautima. Ma olen ju nõus, et elu peab nautima, aga see ei tähenda, et peaks tulevikust täiesti suva olema. Kodus võiks ta vist ka kõik õhtud arvutimängude seltsis veeta, kui ma vahele ei segaks. Tal ongi nagu ükskõik, mida teha — võib arvutis istuda, aga samas, kui ma midagi muud välja pakun, teeb rõõmuga muid asju.

Ma olen hakanud aru saama, et olukord võibki selliseks jääda — mul on elu lõpuni diivanil vedelev lõpetamata kõrgharidusega mees, kes teenib alla keskmise palka ja elab hetkes. Mina aga tahan areneda, karjääri teha ja oma tulevastele lastele mugava kodu kindlustada.

Raske on aga lahkumineku otsust teha, sest tegelikult toimib meie suhe hästi. Meil on koos lõbus ja saab palju nalja, voodis klapime suurepäraselt, ma usaldan teda rohkem kui kedagi teist jne. Aga ma ei saa aru, kuidas saab üks inimene olla nii ambitsioonitu!

Andke mulle palun nõu, mida teha, kas tasub armastada luuserit?