Ajakirjanik Stella K. Wadowsky kirjutab oma blogis Stellarium: Mulle meeldivad noored emad ja ma olen alati lapsi armastanud, kuid ma ei oleks iial kujutanud end 22aastaselt emana. Seda enam, et ma olin tol ajal leidnud terve hulga sõpru Inglismaal ja põikasin igal võimalusel kasvõi nädalavahetuseks Londonisse. Perekond ja lapsed ei tundunud mulle küll midagi sellist, millest fantaseerida. Ma mõtlesin pigem sellele, mida järgmisel peol ööklubis Annabel`s või õhtusöögil Dorchesteris kanda. Ja õigesti tegin. Ma pole hetkekski pidanud kahetsema oma rõõmsat ja muretut elu Londonis ning seda, et ma varakult emaks ei saanud. Mulle ei teinud see küsimus haiget, kuid õige pea sain ma teada, et on naisi, keda ajab seesama küsimus nutma.

Ma töötasin aastaid seltskonnaajakirjanikuna ja minu pärusmaa olid tol ajal ka äsja abiellunud paarid. Lühidalt tähendas see seda, et noorpaar andis ajakirjale oma pulmapildid ja mina esitasin küsimusi armumisest abiellumiseni ja pulmaööst tulevikuni. Üks küsimus, mille ma alati naljatledes õhku viskasin, oli: "Millal on pisiperet oodata?"

Ühel päeval tegin taas üht sellist intervjuud ja kui peigmees pidi meie kohtumiselt varem lahkuma, jäin ma äsja abiellunud naisega kahekesi. Me vaatasime koos pulmapilte, mida pidime ajakirjas avaldama ja äkki hakkas ta nutma. Ta ütles, et küsisin millal on pisiperet oodata ja vastas, et seda ei juhtu ilmselt kunagi, sest nad ootavad ja ootavad, kuid ta lihtsalt ei jää lapseootele. Mu silmad avanesid sel hetkel rohkem kui ei kunagi varem. Kui palju olin ma seda tobedat küsimust noorpaaridele esitanud! Kui paljudele olin ma oma küsimusega haiget teinud? Mu intervjueeritav ütles off the record, et temalt ootavad lapselapsi nii tema vanemad kui ka ämm ja äi ning ta tahaks iga kord nutma hakata, kui lapsed teemaks tulevad. Ta pihtis, et ta võtab mind kui võõrast kiirrongis, sest oma sõbrannadele ta sellest ei räägi. Kui ma intervjuult lahkusin ja lõpuks koju jõudsin, kriipsutasin selle küsimuse igaveseks oma intervjuude seast maha. Samuti ei küsi ma seda kunagi oma sõbrannadelt. Minu jaoks on see küsimus, mida ma mitte kunagi ei küsi, sest ma ei tea, kui palju see võib haiget teha.

See teema meenus mulle, kui isa leidis lapsepõlvekodust minu vanad päevikud ja andis need mulle üle. Muuhulgas leidsin ma märkmed, mida tegin oma intervjueeritavale, kes oli mulle avaldanud oma suurima saladuse. Paar päeva pärast intervjuud saatsin talle seitse vastust, mida öelda neile, kes edaspidi pisipere kohta küsivad. Lugedes oma päevikut, otsustasin selle loo ja need vastused avaldada. Ehk mida vastata, kui küsitakse, miks sul lapsi (veel) pole või millal on neid ometi oodata?

1. "Oh, miks mul lapsi pole? Kas te ei näe, et ma olen veel ise laps?"
2. "Ma ootan, kuna sina oma esimese lapse saad ja vaatan siis, kas need magamata ööd tasuvad end ära!"
3. "Miks see sind huvitab?"
4. "Kindlasti mitte lähima üheksa kuu jooksul!"
5. "Kui aus olla, siis mitte kunagi. Kui ma ümber mõtlen, oled esimene, kes sellest teada saab!"
6. "Räägime sellest viie aasta pärast. Meil on nii palju muud plaanis."
7. "Kas sa ei kahetse, et sul on neid juba suisa kaks/kolm?"

Kaks aastat hiljem helistas mulle seesama naine, kes oli intervjuu ajal nutma puhkenud. Ta ütles, et lõpuks sündis nende perekonda esimene laps ja kui ma soovin eksklusiivset lugu, siis ma selle ka saan. Kui olin intervjuul ja ta hoidis süles oma imearmsat väikest beebit, ütles ta: "Need vastused aitasid mind palju. Vahel on hea, kui keegi teine sulle sõnad suhu paneb!" Tema sõnul töötas kõige paremini vastus: "Kas sa ei kahetse, et sul on juba lapsed?"

Kui minu postitust loevad naised, kellelt küsitakse pisipere kohta ja kellel on selleks puhuks tabavaid vastuseid, siis jätke need kommentaariumisse. Millised on need küsimused, mida sina oma tuttavatelt ja sõpradelt kunagi ei küsi?

Rohkem lugusid, aga ka pildiseeriaid ja retsepte leiad Stella K. Wadowsky blogist Stellarium.