Minu kõht aina paisub ning tööl on juba raske olla. Sellegipoolest ei saa ma koju jääda, sest oleme müügiosakonnas Õnnega kahekesi ja uus hooaeg on alanud. Kui sünnituseni on jäänud veel kaks nädalat, saan lõpuks ometi koduseks jääda. On ka viimane aeg osta ära titale vajalik kraam. Ämm ongi juba mures, et ma uue ilmakodaniku vastuvõtuks piisavalt ettevalmistusi teinud ei ole. Ühel päeval mainin uhkelt, et mul on peaaegu kõik olemas, ainult vanker veel puudu.

„Kallis laps, milleks sulle vankrit vaja on?“ küsib ta imestunult. „Kuhu sa lapsega minema hakkad?“
Olen natuke hämmeldunud: „Jalutama, kuidas me muidu väljas käia saame?“
„Oi, ega siis nii pisikese beebiga väljas ei käida, alguses püsitakse ikka ilusasti kodus. Laps võib ju baktereid külge saada või külmetuda,“ selgitab proua Eleni.

Juulikuus külmetuda? See on huvitav mõte. Pigem peab kartma kuumarabandust.
Ostan siiski jalutuskäru ära ja loodan, et mind koos maimukesega majja ei lukustata.
Olen kuulnud küll, et Kreetal pole kombeks vastsündinuga esimesed 40 päeva väljas käia, kuid ma ei uskunud, et tänapäeval enam keegi sellest kinni peab. Üritan ka põhjust teada saada, kuid uskumusest kinni pidajad ei oska isegi päris täpselt selgitada, miks see just nii on. Üks selgitus on, et 40 päeva on naine vereerituse tõttu ebapuhas ja ei või korraliku ristirahva sekka sattuda.
Kreeta külades on siiani levinud huvitavad rahvapärimuste ja religiooniga põimunud uskumused, mis tänapäeva eluga kuidagi kokku ei kuulu. Näiteks et ristitud inimene ei pea end pesema, sest ristimisveega kastetuna on ta alati puhas. Samuti kuulen oma tülgastuseks, et ka menstruatsiooni ajal ei tohi naisterahvas end pesta. Loomulikult ei lähe sügavalt usklikud naised sellistel päevadel kirikussegi.

Meie uus ilmakodanik ei taha kuidagi oma mõnusast pelgupaigast välja tulla ja nii venib minu plaanijärgne kahenädalane puhkus aina pikemaks. Jalutan juulikuises palavuses kümnekilomeetriseid ringe, käed ja jalad paistes, et koormast lahti saada. Lõpuks paneb minu arst kirja päeva sünnituse esile- kutsumiseks, sest Kreekas 40nädalasest pikemat lapseootust ei aktsepteerita. Minule tehakse küll 42 nädalaga erand, sest olen hull välismaalane, kes tahab muudkui oodata ja keeldub kategooriliselt keisrilõikest.

Lähen kokkulepitud päeva hommikul näljasena ja janusena Réthymno haiglasse. Kuna arst arvestab igaks juhuks ikkagi ka keisrilõikega, siis on keelatud enne süüa ja juua. Mind juhatatakse kahe voodi ja rõduga palatisse. Teine voodi on õnneks tühi ja rõdu on samuti suur vedamine, sest valitseb põrgupalavus ja toas konditsioneeri ei ole.

„Näe, ma ütlesin, et tasub arstile raha anda,“ rõõmustab Mihalis. „Said ikkagi omaette toa. Teised on kõik mitmekesi palatites.“

Ehkki riigihaiglas on sünnitamine tasuta, on kombeks arstidele enne meelehead anda. Enne minu viimast visiiti oma väga toreda, aga ülimalt hõivatud meesarsti juurde juhendab Mihalis mind, kuidas sujuvalt ka ümbrik lauale lükata. Esialgu keeldun kategooriliselt. „Kuidas ma seda teen, nii piinlik on. Mida ma ütlen talle?“

„Ütle, et su mees käskis anda. Küll ta aru saab!“