Kas siis semantiline mälu on meie elus nii tähtis?

Kui varem peeti entsüklopeediliste teadmiste omamist suureks plussiks, siis nüüd on meil olemas Google. See tähendab, et enam pole oluline kõike peast teada. Paljud noored inimesed ei näe enam vajadust tervet hulka fakte meeles pidada, sest nutitelefon on ju pidevalt käeulatuses.
Muide, semantilise mälu kustumiseks kaasaegses maailmas on olemas täiesti objektiivsed põhjused.

Rünnak ajule. Kõige nähtavam on meeletu hulk meid ümbritsevat infot. Meid ründab terve armee mitmesuguseid andmeid — ja seda mitte üksnes internetist, vaid köögis asuvast telerist, taksos mängivast raadiost, kaubanduskeskuste reklaamidest jms. Oleme juba õppinud kaitsma oma teadvust kõige selle eest. Ent töö vastuvõtu ja dešifreerimise alal käib sellest hoolimata ja meile endile märkamata. Kõik see aga vajab ressursse.

Me ise ei adugi seda, sest iga mõjutus on iseenesest väike, ent kogu summana täiesti tuntav. See on nii, nagu vanade akendega — iga pragu eraldi polegi suur, ent kõik koos tekitavad suure soojuskao.

Parim, mida võime oma mälu heaks teha, on vähendada sissetulevate andmete voolu ning keskenduda üksnes sellele, mis on meie jaoks tõepoolest oluline.

Pakisupp. Lisaks info mahukusele on probleeme ka selle kvaliteediga. Tegusate inimeste võitluses ajaga jagunevad andmed üha väiksemateks ja väiksemateks. Sest kõik, mis vajab läbilugemiseks aega üle viie minuti, tõstetakse suure tõenäosusega kõrvale paremate päevade tarvis (mis ei saabu mitte kunagi) või siis jäetakse lihtsalt vahele.

Niiviisi andmetega ümber käies, muutuvad need paratamatult pinnapealseteks (millisele küsimusele saab üksikasjalikult vastata kolme minutiga?). Kaovad detailid ja nüansid. Järkjärgult läheme üle toitvalt kanasupilt puljongikuubikute dieedile.

Pole aega mõelda. Veel üheks oluliseks probleemiks on tempo. Mida rohkem kulutada aega andmete läbimõtlemisele, seda tõenäolisem on, et need jäävad ka meelde. Seda on aga uskumatult raske teha, sest informatsiooni fragmendid suruvad peale üks teise järel.

Kord avastas kuulus füüsik Ernest Rezerford varahommikul laborisse tulles sealt oma õpilase. „Mida te siin teete?“ — küsis ta. „Töötan“. „Aga mida te päeval teete?“ „Töötan“. „Aga õhtul?“ „Töötan samuti“. Hämmeldunud Rezerford küsis siis: „Aga millal te mõtlete?“

Nii on ka meiega. Me ahmime pidevalt infot, samas ei jää meile aega, et selles korda luua.

Ent mälu on informatsiooni, läbimõtlemise ja juba tuntud seoste leidmise aktiivse vastastikuse tegevuse tulemus. Ja me ei jõuagi sellega tegeleda. Praktiliselt iga järjekordne infoblokk surub mälust välja eelneva. Ja seda vaid selleks, et paari minuti pärast osutuda ise väljasurutuks uue info poolt.

Aga ka siis, kui annaksime endile piisavalt aega omandamiseks, ei oleks sellest ikkagi abi. Võib juhtuda, et jõud, mille kulutasime väikeste infoblokkide sidumiseks, on kulutatud kasutult. Seetõttu tuleks lugeda raamatuid, eraldades endale selleks piisavalt aega. Sest multitegumtöötlus ja pidevad kõrvalepõiked on kindlasti kaks asja, mis ei soodusta mitte kuidagi mälu normaalset tööd.

Multitegumtöötlus on tegelikult müüt. See, mis meile näib kahe ülesande paralleelse täitmisena, on tegelikult väga kiire tähelepanu ümberlülitamine nende vahel. Kohati toimub see niivõrd kiiresti, et me ei pane seda isegi tähele, ometi mõjutab see ülesannete täitmise kvaliteeti.

Ülesanded, mis on taandatud automaatseteks, nõuavad minimaalset tähelepanu. Just seetõttu võime rääkida käigu pealt (ometi riskime lobisedes keerata valele poole). Ent mida rohkem tähelepanu konkreetne ülesanne nõuab, seda enam see kannatab „paralleelse“ protsessi tõttu.
Kui lahendada näiteks kahte ülesannet üheaegselt, siis mõlema kvaliteet langeb mitmeid kordi. Sest üksnes ümberlülitumine ühelt ülesandelt teisele nõuab juba iseenesest ressursse ja aega.

Kontsentratsioon on võime hoida mälus nimelt seda, mis on hetkel oluline. Ülesandesse süvenemiseks vajame veidi aega. Kui siis miski („paralleelne“ ülesanne või kolleegi küsimus) on meid häirinud, siis osa tööks tarvilikust mälust on nüüd täitunud uue infoga, mis nõuab samuti töötlemist. Ning alles seejärel on võimalik naasta oma töö juurde. Kui selline asi kordub sageli, siis ei ole iialgi võimalust töötada maksimaalse efektiivsusega.

Enamgi veel. Seal, kus on tähelepanu, on ka mälu. Kui meie tähelepanu on igal konkreetsel hetkel hajutatud paljude erinevate asjade vahel, siis polegi ime, et mitte ükski nendest ei kinnistu meie mällu.

Kuidas uputus üle elada. On veel üks asi, mis on väga vajalik mälu normaalseks tööks — see on terve uni. Kultuuris, kus krooniline väljamagamatus on muutunud normiks, saab heast mälust haruldus. Terveks uneks loetakse 8,5 tundi. Ent me ei maga kaugeltki mitte kogu aeg, mille veedame voodis. Näiteks peaks normaalne uinumine toimuma 20 minutiga. Seega, kui paned äratuskella seitsmeks helisema, on mõttekas kell kümme tuli kustutada. Ent kui palju on selliseid inimesi?

Me upume informatsiooni küllusesse ja mida aeg edasi, seda aktuaalsemaks see teema muutub. Ning näib, et meie semantiline mälu ei suudagi seda uputust üle elada.

Allikas: Psihhologija, juuni-juuli 2016