Olen mõelnud, kust selline paaniline hirm valges kitlis tädide ja onude vastu tuleb meil. Kõige ürgsem põhjus on soovimatuses oma nõrkust tunnistada ja vajadus kellegi abi järele. Kindlasti mängib rolli mõne protseduuri eriline ebameeldivus. Võin anda kiire ülevaate vanast heast „mõõga neelamisest“ ehk siis sondiga söögitoru ja mao uurimisest. Keha esmane funktsioon on end neelu sattuvate võõrkehade eest kaitsta ja just seda paganama funktsiooni su keha selle toru suhtes tunnebki. Samal ajal teatab vanem naisarst rõõmsa järjekindlusega, et sul on aeg rahulikult hingama hakata ning ei maksa seal kõõksuda ja end suremas tunda nii väga. Aitäh, tädi- just seda ma vajasingi.

Arstile mineku edasilükkamise rekordiks on minul isiklikult kõigest kümme aastat. Just nii kaua suutsin endale kinnitada, et mul ei ole nahaprobleemi. Ja isegi, kui mul see oleks, siis ei leidu siin planeedil tõhusat ravi selleks. Kümme piinlikkust täis aastat tiksus täis, kuni lõpuks isiklik juuksur avaldas muret tugeva nahaärrituse pärast meelekohtadel. Väriseval südamel tunnistasin, et see probleem saadab tõesti väga pikka aega mind ning koos otsustasime, et aitab ravi edasi lükkamisest. Tema salongist välja astudes võtsin end kokku ja helistasin eriarsti vastuvõttu. Taevase ime läbi sain paari tunni pärast juba jala kabineti ukse vahele ja lihtne tõrvašampoon kombineerituna desinfitseeriva retseptiravimiga vabastas dekaadi kestnud piinlikust hädast. No, ega varem minna oleks ju mõeldamatu olnud! Lihtsad lahendused on alati valed lahendused.

Ja miks mehele apteegid ei meeldi? „Klassikokkutulekus“ tuttava kareda tualettpaberi sündroom vajab aeg- ajalt ravi ning igas neetud apteegis on leevendust pakkuvad vahendid eriliselt hästi ära peidetud. Saabun mina siis elegantsel sammul kauni noore blondi farmatseudi manu. Teen südame kõvaks ja küsin võimalikult tasasel häälel, kus siin majas need vahvad medikamendid ka asuvad. Ja ta ei kuule! Sest ma ju mõmisesin ja pilgutasin paljutähenduslikult silma seal. Ma pean end kordama. Kõvema ja selgema häälega oma soovi väljendama. Tahaks nelisada korda maa alla vajuda, kuna apteeker on tõesti kena ja minu mure on tõesti kole. Kirsiks tordil küsib kaunis naine, kas neid ravimeid kasutada ikka oskan... Jah, seda ma veel oskan. Surun vaevaliselt kätte saadud abistavad ained sügavale teksataskusse ja vajun end võimalikult märkamatuks muutes liiga valgest ja liiga avalikust ravimipoest minema. Mõnda aega varjun koridoris kasvava palmipuu taha ja siis olen valmis tänavale astuma.

Minu kolm aastakümmet siin päikese all on näidanud, et vahel siiski väga vajan valges kitlis külmade kätega ravitsejaid. Erinevalt iseparanevast Hiina Hummerist aitavad mul edasi toimetada tobedad rohud ja ebameeldivad protseduurid. Nii mõnigi asi elus on veel tobedam ja ebameeldivam, aga oma lähedaste südamevalu vältimiseks olen nõus end kord kümne aasta jooksul siiski arstile näitama. Tihemini käimine jätaks juba hüpohondriku mulje.