Ei, ma ei ole sugugi rumal ja vähe sellest — ma väga pooldan rinnaga toitmist (ilmselt mitte lapse kolmanda eluaastani) ja olin üsna nukker, kui mu “looduslik söökla” liiga vara uksed sulges ja ma pidin hakkama pudelite ja segudega mässama. Eriti reisile minnes oli see paganama tüütu ja ma oleks iga kell eelistanud rinnaga toitmist. Ma oleks seda teinud lihtsalt privaatselt. Loomulik tegevus või mitte, aga ma jään arusaamale, et nii seksimine, puuksutamine kui ka paljud muud tegevused on loomulikud, kuid seda ma avalikult ei tee. Ja rind paljana ringi ka ei marsi, et näidata, et olen uhke naine ja ema.

“Ära siis vaata, kui sind segab!” kuulen ma nüüd juba paljusid endamisi mind sajatamas. Ei, mind otseselt ka ei häiri see ja tõesti, kui ma näen kedagi avalikult imetamas, keeran ma viisakalt oma pilgu lihtsalt kõrvale. Ma ei oleks võib-olla seda teemat isegi uuesti üles tõstnud, kui ma eile poleks sattunud lugema üht arutelu, kus avaliku imetamise kritiseerija “kividega surnuks pilluti”. Mind ajab ilgelt närvi see, et kohe kui keegi julgeb midagi sel teemal natuke kriitilisemat öelda, et võib olla pole päris sünnis või annab lihtsalt soovituse, et võiks rindasid natuke katta, lendab peale mingi “avaliku imetamise patrull” oma eriti idiootsete väidetega. Esimene neist on ikka, et kritiseerija on kade. Nojah, mina võiks kade olla tõesti rindade üle, sest nagu te teate, mul endal neid pole, kuid püha issand jumal, kui ma näen imetavat ema, siis kellegi rinnakorvi suurus on viimane asi, millele ma (naisena) tähelepanu pööran. Niisiis saaks kritiseerija olla kade selle peale, et ei saa ise niimoodi last imetada? Või mille peale saaks kade olla? Teine kommentaar on alati, et sa oled nii rumal inimene, et ei saa aru, et see on täiesti loomulik, mida siin katta on, mine kata end ja ära tule kodust välja kui sind sellised asjad häirivad. Sellised argumendid on on mu meelest lausa põhikooli tasemel ja jätavad mulle tihti mulje, et “avaliku imetamise patrull” koosnebki mingitest madala haridustasemega tibuemmedest. Ja ei, ma ei arva, et madalaharidusega tibuemme oleks teoorias emaks vähem kvalifitseeritud kui magistrikraadiga professor. Lõpetuseks muidugi mu lemmikkommentaar — laps ju sööb, sina ennast restoranis pildistad küll söögilaua taga, miks see lapse söögilaud siis korraga sündsusetu on. Selle kommentaari peale tahaks ma alati natuke oksendama hakata, sest olgugi, et ma tõepoolest tean, miks loodus naisele rinnad on andnud, tundub ilge neid “söögilauaks” kutsuda. Naine polekski nagu naine, vaid mingi vahend, asi.

Teate, laias laastus ütlen ma, et käigu need avalikud imetajad kasvõi kogu aeg paljalt ringi, kuid on absurdne seda ka teistele, minusugustele, nagu normi peale suruda, sest see on loomulik ja normaalne ja siin pole midagi häbeneda. Las minusugustele jääb minu arvamus, ilma et keegi tuleks mind rumalaks nimetama vaid sellepärast, et ma otsustan oma (vähesed) rinnad hoida privaatsemad. Kõigil ei ole vajadust millegi nii normaalsega teisi kadedaks ajada.

Eveliis Kund-Zujev on Norras elav eestlannast blogija, kes lubab oma mõtteid ka Naistekal jagada. Ootame ka lugejate kommentaare — mida sina arvad avalikust imetamisest?

Eveliisi blogi leiad SIIT!