Eveliis ei mõista: mis värk sellega on, et Didrikson on justkui sõimusõna?

Minu meelest on see juba naeruväärne, kuidas teatud grupp inimesi vihkab parkasid ja oh seda püha õudust, kui see peaks veel Didrikson1913 olema. Minge Perekooli foorumisse ja pange otsingusõnaks “parka” ja “didrikson” või kui olete eriti julge, siis küsige, kas keegi seal soovitab osta Didriksoni parkat, kui olete veel julgem, siis küsige, kas see on oma hinda väärt. Aga kaht viimast soovitan teha vaid juhul, kui olete väga paksu nahaga, vastasel juhul on teil mõnituste ja sõimu pärast hiljem psühholoogi abi vaja.

Mind on vaevanud kolm küsimust — mida need Didriksonid nii halba on teinud, et sellise viha on ära teeninud? Kas keegi Didriksonidest on kellegi elukaaslase üle löönud või mis värk sellega on, et “Didrikson1913” on justkui sõimusõna? Ja mida kannavad need tulised parkade vastased?

Ka minul on Didriksoni jope. Ostsin selle juba kaks aastat allahindlusega ning ütlen, et see on üks parimaid oste, mis ma kunagi üldse teinud olen. Ma ei ole kunagi end väga jopeinimeseks pidanud, sest mu meelest on kõik joped liiga sportlikud ega sobi näiteks tööle minekuks (saapad ja käekott oleks siis välistatud, aga ilma ju ka ei saa), nii olen ma talviti ikka külmetanud. Didriksoni nähes teadsin ma kohe, et see on minu jope. Vabaajajope! Ma saan aru, miks seda “emmede must-have” jopeks nimetatakse. Ma ei kujuta ausõna ette ühtegi teist jopet, millega oleks lapsega väljas nii mugav olla. Ja ma käin palju väljas. Iga ilmaga. Ka lume ja vihmaga. Didrikson on kerge, vetthülgav ja temaga ei hakka palav, kui end liigutada. Ideaalne nii sügiseks kui talveks, kevadel ilmselt juba liiga palav, aga kevadlemmikuks on mul juba väga pikka aega üks Lindexi pikem jope.

Ma ei arva sugugi, et Didrikson on mingi moetoode, mille kõik on pidanud endale soetama selle pärast, et see on popp. Pigem usun ma, et me oleme aru saanud, et pole halba ilma, vaid vale riietus. Vähemalt mina olen sellest nüüd aru saanud. Jah, on ka veel teisi firmasid — Fjällräven, Kari Traa ja Norröna näiteks — mis mulle väga süpatiseerivad, kuid hammas (loe: rahakott) hakkas peale Didriksonile, Sellest ka just see valik.

Kuigi ma alati vaatan kadedusega stiilseid naisi kaunites mantlites ja kõrge kontsaga saabastes, siis viimati Tallinnas käies hakkas mul noori tüdrukuid (jessas, ma tõesti räägin nagu keskealine mutt!) vaadates valus. Väljas sadas paduvihma, kuid tüdrukutel olid seljas miniseelikud ning kõrged saapad, peale oli tõmmatud jope, näpu otsas kõlkus käekott ja niimoodi küürus ja külmetades nad mööda linna ringi jooksid. Ma oleks neile tahtnud vähemalt 40 den’ised sukkpüksid jalga anda. Vähe sellest, et selline kombo on (minu jaoks) ütlemata maitselage, julgen ma küll öelda, et naiselikuks olemiseks ei pea niimoodi ringi lehvima. Naiselik saab olla ka “koledas” Didriksonis, seljakoti ja matkasaabastega. Sest igaks riietuseks on õige aeg ja koht. (mulle tuleb alati meelde üks jalgsimatk, kus üks preili kontsakingadel komberdas, sest ta tahtis ühele poisile muljet avaldada). Samuti tuleb mulle meelde see kohutav aeg, kui nabajoped moes olid. Kes oli see ajugeenius, kes leiutas jope, millega talvel naba ja selg paljas on. Aga kõik lippasid ringi paljaste nabadega. Mul on hea meel, et mood on muutunud praktiliseks ja ei ole enam häbiasi olla talvel RIIDES.

Kas ma eksin, kui ütlen, et Didrikson ei ole moehullus, vaid lihtsalt mugav tarbeese? Nagu teksad. Leviste kohta ei ütle ju keegi, et OMG, jälle üks, kel 501 taskul kirjas?