Eveliis: naised, ärge laske ennast peksta — alati on mingi lahendus ja koht, kuhu minna!
Lähemalt näidati ka lugu, kus mees, kes oli hiljuti vanglas istunud selle eest, et naise läbi oli peksnud, oli (joomingu käigus?) otsustanud SAMA naise uuesti läbi peksta. Ja korralikult. Naise nägu oli verine ja põsesarnad puruks. Mees ei jaganud üldse biiti, et oleks midagi valesti teinud ja naisel polnud mehele ühtegi etteheidet, enda sõnul polnud tal midagi viga ka. Ma ei saa seda lugu peast.
Ma püüan väga vähe kasutada sõna “vihkama”, kuid ma vihkan vägivalda ja ma jälestan mehi, kes oma naise vastu vägivallatsevad. Nii rusikate kui sõnadega. Tihti on verbaalne vägivald veelgi kohutavam. Ma tean üht meest, kes käitumise järgi peaks oma abikaasat vihkama, sest sõnad, mida ta oma laste ema ja naise kohta kasutab on nii räiged, et ei kannata peaaegu isegi paberile panemist. “Lehm” ja “lits” on sellised tavapärased sõnad, mis seda naist igapäevaselt saadavad. Ma tean üht teist meest, kes oma naist alavääristab ja temas iga hinna eest ebakindlust tekitada püüab, et naine tema juurest ei lahkuks ja tal on see õnnestunud. Naine on õnnetu, kuid nagu sajad teised naised ütleb temagi “aga tegelikult ta ei ole üldse nii halb, meil on ilusaid päevi ka”. Ma ei küsi neilt naistelt enam, miks nad seda kannatavad, sest ma olen aru saanud, et mingi väljamõeldud süütunne või ohvrikompleks paneb nad end ohverdama, ma püüan neile aru pähe panna ilma seda küsimata. Ma tahaks küsida neilt meestelt — MIKS? Miks te olete otsustanud oma elu siduda naisega, kellele te iga keharaku ja sõnaga välja näitate, kui väga te teda jälestate. Mees, kes kasutab OMA abikaasa või elukaaslase kohta sõnu nagu “lehm”, ei tea ilmselgelt midagi armastusest. Sellised mehed ei ole mu meelest isegi väärt kandma nimetust “mees”. Minu maailmas on mees keegi, kes tagab mulle ja mu lapsele turvatunde, näitab mulle, et ma olen armastatud ja hoitud, et me oleme koos nii heas kui halvas. Me kõik teeme vigu, kuid meil on ka valida — kas andestada ja unustada või lahku minna. Verbaalset vägivalda ei õigusta miski.
Ja siis on füüsiline vägivald, midagi, mis minu silmis on nii madal, et inimene, kes teise inimese — ja eriti endast nõrgema (olgu selleks siis naine, laps, loom) — vastu käe tõstab, on kõige madalam kõnts. Ma olen oma elus näinud väga palju naiste vastu suunatud vägivalda. Minu lapsepõlv möödus üheksakordses Annelinna majas, kuhu oli kokku sattunud igasugu karvaseid ja sulelisi ning iga nädalavahetus võis näha kedagi kolki saamas. Ma olen näinud naisi põgenemas oma meeste eest, ma olen näinud, kuidas need mehed on naised kätte saanud ja neid laste silme all vaeseomaks peksnud, ma olen näinud naabrinaisi, kes pidevalt kapinupu otsa komistasid, ma olen näinud naist, kelle poeg teda kirvega taga ajas, ma olen näinud palju verd, kaklust, nuttu, hirmu. Mul on nendest kogemustest päris sügavad armid, mida ma hetkel ka teraapias ravin, kuid mitte endast ei taha ma rääkida või siis vaid nii palju, et juba üsna noorest peast tegin ma endale selgeks, et KUI ma peaksin kunagi abielluma, siis on see vaid mehega, kellega kooselu oleks nagu Tagametsa tango. Teate ju küll — “Mu abikaasa saaks minult loa mind kätel kanda, ta tohiks olla mulle elus kindlaks toeks, mu naerul pilk võiks talle sullist õnne anda, mu korvi võiks ta kanda uhkelt piimapoes.”
Mind paneb imestama aga see, et kõik need naised, kes vähemalt korra nädalas kolki said ja kodust põgenesid, ikka ja jälle oma meestele andestasid. Ja seda kipuvad tegema suurem osa vägivalla käes kannatavaid naisi. Ma olen kuulnud neid lolle vabandusi, et mul on lapsed ja mul pole kuhugi minna ja ma sõltun mehest. See kõik on pullikaka! Juba vaid laste pärast peaks koduvägivalla käes kannatav naine ära minema. Kui teile teie oma elu pole väärtuslik, siis palun palun palun ärge rikkuge oma laste tulevikku sellega, et lasete neil pealt näha, kuidas teiega käitutakse. Kui mu mees mulle esimese sinika “kingiks”, läheks ma pigem naiste turvakodusse kui jääks ootama uut kingitust. Esimesele järgneb alati teine ja teisele kolmas ja enne kui te arugi saate on sellest saanud reaalsus, millega te olete harjunud. Palun palun palun ärge harjuge sellega! Palun ärge laske end tümitada. Palun ärge tundke süümepiinu. Ja palun palun palun ärge arvake, et olete selle kuidagi ära teeninud. Vale vorst leiva peal või pühkimata tolm või niisama “kägisemine” ei ole kunagi põhjuseks lasta enda vastu kätt tõsta.
Kunagi paar aastat tagasi, kui me olime Ida (Eveliisi tütar — toim.) ja emmega puhkamas, oli meiega kaasas ka emme sõbranna oma mehega. Me veetsime väga meeldivalt aega kuni hetkeni, kui ma keset ööd selle peale ärkasin, et teises toas käis kõige hullemat sorti sõimamine ja asjade pildumine. Mees, kes pealtnäha oli nii meeldiv ja sõbralik, oli end lõviks joonud ja otsustas oma naisele kallale minna - nagu hiljem selgus, oligi see tal kombeks. Tuletan teile meelde, et ma olen palju vägivalda näinud ja olles nüüd märatseva mehega ühe katuse all, haarasin ma voodist tol hetkel pooleaastase Ida ja põgenesin läbi rõdu, laps süles, Pärnu öösse. Ma ei kavatsenud oodata kuni mees, kes karjus “kõik naised on hoorad” ka minu magamistuppa tuleb. Ma mõtlesin vaid oma lapsele ja põgenesin, õnneks oli kohe üks hotell, kuhu ma poolpaljalt jooksin, lootes, et neil on vaba tuba. See seik ei lähe mul meelest. Mulle tuli meelde kogu hirm, mida ma olen kogenud ja ma tahtsin võimalikult kaugele, ohutusse kohta. Järgmisel hommikul sain ma teada, et politsei viis märatseva mehe ära, kuid peale hommikukohvi läks naine mehele järele. “Tal on seal ju halb,” halas naine. Mina mõtlesin vaid, et kõdunegu, raisk, aga mis see minu mõtlemine aitas. Me palusime naisel oma mees maha jätta, kuid selle asemel naine hoopis kaitseb meest. “Ta on muutunud ja enam ei joo,” kuuleme me tihti, samal ajal teades, kuidas lood tegelikult on. Naabrid räägivad. Tunnevad muret ja hirmu.
Ma olen ka kuulnud üht meest ütlemas, et kunagi ma armastasin oma naist, siis ma viitsisin talle peksa anda, nüüd mul on tast nii suva, et ma ei viitsi isegi kätt enam tõsta. Peale seda lauset kaotasin ma tolle mehe suhtes igasuguse respekti.
Miks ma sellest kõigest räägin? Minu roosas mullis ei eksisteeri enam vägivalda, kuid tollest samast “Krimist” jäi mu kõrvu kriipima lause — “sellised väljakutsed, kus koduvägivalla käes on kannatajaks naine, on kahjuks suurenenud”. See tuli mulle külma šokina ja ma tõesti palun. Naised, ärge kannatage, alati ON mingi lahendus ja koht, kuhu minna. Ja kui te teate kedagi, kes kannatab koduvägivalla all, siis palun püüdke neile mõistus pähe panna. Elu on nii ilus ja väärtuslik, et see niimoodi kannatades WC-potist alla lasta.
