Eveliis jõulustressajatele: aga miks te siis võtate endale kõik need kohustused? Olge normaalsed!

Ma suhtlesin täna ühe sugulasega, kes võttis minu jaoks jõulud kokku lausega, mis ilmselt iseloomustabki eestlaste suhtumist jõuludesse. “Jõulud ei ole ammu enam toredad pühad, vaid kohustuste jada,” ütles ta ja lisas, kuidas ta peab käima seal ja seal ja tegema seda ja toda ja suurpuhastust vanemate juures ja omas kodus ja tegema kingitusi ning kuidas töö jaoks pole aegagi.

Ta ei ole ainus, kes nii öelnud on. Millalgi suhtlesin tuttavaga, kes oli jube närvis, sest pidi õhtul minema ämmale külla, aga kõik kingid veel ostmata ning nüüd vaja kuuele inimesele veel kingid osta, aga Järvevana tee on umbes ja siis veel vaja salat ka valmis teha ja…Lisaks olen ma siit ja sealt kuulnud, et appikene, kui kohutav see võõrustamine on, et terve suguvõsa tuleb külla ja jumal teab veel mida. Kui lisada siia veel kõik need närvitsevad inimesed, kes Tallinna kesklinna ummikus 23. detsembri lõuna paiku signaalitasid, sest kõigil oli kiire-kiire-kiire kuhugi jõuda, siis see lause, mille mu sugulane välja ütles, ongi täpselt see, mida jõulud meile vist tähendavad. Ebameeldivaid kohustusi ja stressi! Iroonilisel kombel on muidugi sotsiaalmeedia üle ujutatud piltidest jõuluvanade ja kingikuhjadega, kus perekonnad rõõmsalt kuuse all naeratavad, stress on oskuslikult maski taha ära peidetud.

Ma ei suuda ausalt seda stressi mõista. Kui kinkide tegemine on stressi tekitav, siis palun ole inimene, osta kingid juba jaanipäeval ära. Kui kinkide tegemine on ebameeldiv kohustus, siis palun ära teegi kingitusi. Või ära ütle, et see on kohustus, mis sulle on kaela pandud. On inimesi, kellele meeldib kinke teha, ja on inimesi, kes satuvad sellest stressi. Kui elu on niikuinii suur stressiallikas, siis jumala eest ära tee endale ise lisastressi.

Koristamine. Jälle kohustus, mida peab tegema. Aga miks? Tahma-Toomast ei tooda enam ukse taha, on teised ajad ja teised majad. Meie majal on kaks korrust, kuid ometi ei võtnud jõulude-eelne koristus rohkem kui mõned tunnid. Leonard Coheni saatel koristasime mina ja Ida ülemist korrust ja Marek alumist, kõik sai puhtaks, peale koristust olime me rahuolevad, kuid mitte stressis ega väsinud. Mina lubasin endale veel klaasi veini. Jah, me ei löönud läikima lauahõbedat, kuid ka siis, kui me kunagi Britt-Ida juures jõule tähistasime ja kõik potid-pannid ning lauahõbeda läikima lõime, ei olnud me pärast seda stressis. See oli vahva tegevus, mida me koos enne õhtusööki tegime. Sellest, et inimesed enne külaliste saabumist hullult vaeva näevad, et kõik läikima löövad, ei saa ma üldse aru. Milleks? Koristad siis, kui külalised on läinud, milleks topelt aega raisata. Ka siin meeldis mulle Mihkel Raua ütlus, et kui tahad ilu näha, mine KUMUsse, kui tahad meile külla tulla, siis arvestad sellega, et meil on lapsed ja põrandal kultuurikiht. Nii lihtne elu ongi! Ja ma ei pea silmas seda, et maja peab olema nagu seapesa, üks korralik maja on niikuinii enamvähem korras kogu aeg. Nukuvanker, klotsid või kampsun tooliseljal ei tapa kedagi. Tolmu ei ole vaja samuti kaheksa korda päevas puhastada.Mu vanatädi koristas terve oma elu IGA päev, pühkis tolmu ja pesi põrandaid, alles päris vanana sai aru, et sel pole mõtet, sest kodu lihtsalt ei lähe nii mustaks, et seda oleks vaja kogu aeg küürida. Või kellele me seda näitame? Teeb see meist paremad inimesed, kui saame öelda, et appikene, ma olen nii väsinud, sest ma tegin suurpuhastust. IGA PÄEV.

Jõuluõhtusöögi tegemine ei pea samuti olema stress. Pooled asjad saab ette valmis teha ja kui kokku on tulemas terve suguvõsa, siis igaüks saab midagi kaasa haarata. Kes võtab pardi, kes verivorstid, kes veinikastme, kes koogi. Ja ongi kõik. Ei pea keegi minema enam ise siga tapma, et liha lauale saada ja verivorste teha, pealegi on nii paljud tänapäeval veganid, et liha peale pole üldse vaja mõelda. Paned porgandilaastud lauale ja laud kaetud. Okei, ma püüdsin nalja teha, ma tean väga hästi, et veganid ei söö vaid porgandeid. Ärge hakake mulle palun linke saatma. Mulle tulevad aastavahetuseks külla sõbrannad oma peredega. Kas te arvate. et ma tunnen stressi, sest pean neid võõrustama ja süüa tegema? Kaugel sellest. Me saame juba päeval meie juures kokku ja hakkame koos köögis vaaritama. Nii et söögitegemine ei ole tüütu kohustus, vaid lõbus meelelahutus.Osake meie pidustustest. Sama võib olla ka jõuludega. Jõuluhani ei pea kella pealt valmis saama, et köögis stressata, sest kõik ei ole “õigeks ajaks” valmis. Lauad on niikuinii lookas. Sööge esmalt ära vanaema heeringasalat ja tädi kartulisalat, naabrinaise marineeritud seened ja õemehe tehtud kõrvits. Kuulake taustaks jõululaule ja võtke üks jõuluporter. Küll see hani ka ahjus valmis saab. Jõuluõhtu ja pidusöömaaeg kestab ju hiliste õhtutundideni. Kiiret ei ole. Unustage korraks kiirustamine!

Ämm ja äi ajavad närvi ning sa ei taha neid külla? Noh, siis võib-olla tasub jõulud veeta kellegi teisega. Kellegagi, kes sulle päriselt ka meeldivad. Milleks teeselda. Olla keegi teine. Teate kui palju lihtsam on elu, kui sa oled see, kes sa oled ning käid läbi inimestega, kes sulle mingeid positiivseid emotsioone pakuvad. Mitte ei aja sind närvi.

Mul ei ole laias laastus vahet, kas inimesed tähistavad pööripäeva või Jeesuse sündi, käivad kirikus või mitte, kuid jõulud ei ole “kohustuste jada”. Me saame jõulud selleks teha. ISE. Miks me seda teeme, mul pole õrna aimugi. Kas ei oska me stressita elada või ei oska me lihtsalt elu nautida? Kommertshullus ja moodne jõulustress minu jõulupilti ei mahu.

Ja mul on õudsalt kurb vaadata inimesi, kes jõulude “kohustuste” alla mattuvad ning omal moel Grinchideks muutuvad.

Eveliisi blogi leiad SIIT!