Eveliis: milleks meile 50 halli varjundit? Naised, kandke lihtsalt seksikat pesu ja ärge muutuge mammideks!

“Viiskümmend halli varjundit” on minu arvates üks maailma kehvemaid raamatuid, “Viiskümmend tumedamat varjundit” veel hullem ja kui just mu sõbranna mulle kolmandat osa ei kingi, siis vabatahtlikult ma kolmandat osa lugema ei hakka ka. Mu sisemine jumalanna ei taha. Ometigi on tegu ühe loetuima (erootilise) romaaniga maailmas. Miks see nii on? Milles on selle raamatu fenomen?

Ma usun, et kõik need, kes räägivad midagi sellest, kuidas neid paelub selle raamatu psühholoogiline pool, sest lapsepõlve kannatused on see, mis teeb Christian Greyst sellise “koletise”, valetavad. Sellel raamatul ei ole midagi pistmist psühholoogiaga, nii nagu igal kehval erootikafilmil on mingi lugu, oli lugu vaja ka sellele raamatule. Vaadake, minu arvates on asi väga lihtne — 20aastaselt on naine lihtsalt kaunis, 30+ tuleb mängu panna midagi rohkem ja 40+ tuleb mängu panna kõik. Selle raamatu edu seisneb selles, et mingist vanusest vajavad naised midagi rohkem.

Ma olen aru saanud, et mehi ei huvita mitte niivõrd see, kui sale või vormis on naise keha, vaid kui enesekindlalt naine end oma kehas tunneb. 20aastaselt võisin ma ilma probleemideta kanda odavat pesu, sest olgem ausad, 20aastaselt avaldame me pigem muljet oma kehaga. Ma olen kümme aastat abielus olnud, õnnelikus abielus, kuid abieluga käsikäes käib ka rutiin. Teate, kuna mu mees mind teise pilguga vaatab? Kui mul on seljas kaunis ja kvaliteetne pesu. Ta ei pruugi mehena aru saada materjalist ja kaunistustest, kuid kaunis pesu muudab naise enesekindlaks ja meestele meeldib enesekindlus. Minu keha ei ole ideaalses vormis, ma üldjuhul püüan seda pigem varjata, kuid kena pesu paneb mind unustama pisikest punnkõhtu ja sangasid, need justkui kustuvad imeväel. Ma tunnen end jälle nagu 25.

Mu kapis ei ole palju pesu. Mul on üks kiiks. Pesu peab olema ilus. Ja kui mul seda endale võimalik soetada ei ole, siis ma jätan pigem ostmata. Nagu öeldud, noorena võib naine endale palju rohkem lubada, mida vanust juurde tuleb, seda tähtsam on endale meeldida ja endaga rahul olla — pesu on kõige lihtsam moodus selle saavutamiseks — sealt tuleb seksikus ja enesekindlus. Ärge alahinnake seda!

Miks on nii, et püsisuhtes/abielus olles satume me, naised, mingisse mugavustsooni — me jookseme kodus ringi vanas pesus ja karvaste jalgadega ning võtame kaalus juurde. Kui siis peaks midagi lõplikult vussi minema ning tekib uus suhe, võtab naine end uuesti kätte, investeerib oma pesusse ja võtab 20 kilo alla. Miks naised pahatihti mammideks muutuvad?

Ja kui veel tulevad lapsed, kipuvad naised unustama ära, et esmajoones oleme me naised, mitte emad või vanaemad. Mis te arvate, mis on põhjuseks, et eriti lapse esimestel eluaastatel paljud paarid lahku lähevad? Ilmselt ma ei pea teile vastust ette ütlema.

Eveliisi blogi leiad SIIT!