Kui Turay väide on, et Suurbritannias on odavam last kasvatada kui Eestis, siis mina väidaks vastupidi. Ega ikka ei ole küll.

Kusjuures mängu tuleb veel üks väärtus — aeg. Seda jääb Eestis rohkem üle kui raha, ent see omab elu kvaliteedis isegi rohkem tähtsust.

Ajaga seondub ka turvavõrk — vanavanemad, onud-tädid, sõbrad. Ühendkuningriigis võivad inimesed olla mööda riiki laiali pillutatud ja ka linnasisesed vahemaad on suured. Et lapsed spontaanselt vanaema juurde viia ja ise kontserdile minna võib olla pigem ulme kui reaalsus.

Jah, loomulikult on keskmine palk Suurbritannias kõrgem. Kuid peab mõtlema, mida sa selle palga eest saad. Kui palju jääb sulle kätte, ja kui palju läheb sellisteks kulutusteks nagu üür, transport, lastehoid. Ja kui palju tunde veedad sa liiklusummikus või metroos loksudes. Eestis võtad sa lapse naksti koolist või lasteaiast peale, või suuremal lapsel pole ka keeruline ise natuke bussi või rongiga sõita, — kuid näiteks Londonis võib kogu selline logistika olla paras keemia.

Üldjoontes olen Turayga nõus, et riided, vankrid jne on Suurbritannias odavamad (mis on loogiline, kuna turg on nii suur), kuigi millegipärast võrdleb Turay briti kõige odavamaid võimalusi Eesti kõige kallimatega. Toit on mõlemas riigis (poest ostes) enam-vähem sama kallis, ja selles oleme Turayga sama meelt. Millele aga Turay liiga vähe tähelepanu pöörab, on üür, lapsehoid ja vanemahüvitis.

Aga olgu. Läheme konkreetseks.

Turay väidab: “Odavaimaid lapsevankreid võib Eestis leida Babymallist, hinnaklassis 375-580 eurot. Odavaim käru maksab 180-200 eurot, aga seda ei saa kasutada päris pisikese beebi puhul. Rikkamate Eesti emade hulgas on väga populaarne aga Emmaljunga lapsevanker — see maksab lausa 899-959 eurot.” Tule taevas appi! Turay jätab täiesti mainimata sellise asja nagu järelturg. Eestis on mitmeid platvorme (nii soov.ee, Perekooli laat, Buduaari turg jne jne), kust saab lastetarbeid osta üliodavalt. Mina ostsin kasutatud korraliku Emmaljunga käru, mis Eesti lumes ja sopas vapra Panzerina teed rajab, vaid 100 EURi eest. Ja vanker rokib juba kolmandat aastat teise lapsega, olles enne teeninud eelmise omaniku kolme last.

Kõige odavamad lapsevankrid on aga taaskasutuskeskustes ja täikadel, kust neid saab lausa 5-10 euroga, sama kehtib turvahällide, mööbli jne kohta. Samuti on poodides allahindluskampaaniad. Peaks olema kas väga sõge või väga rikas, et osta vanker 900 euroga.

Riided. Turay: “Taskukohased riided saab Suurbritannias Primarkist. Ema saab oma lapse terveks aastaks riidesse 150-200 euro eest. Saapad maksavad 9 naela, tossud 8 naela, T-särgid 1-3 naela, roosa kleit 6 naela, pusa 12 naela, teksad 4-8 naela, nokamüts 5 naela, päikeseprillid 1 nael.

Võrrelge seda Eesti hindadega: Polarn O Pyret’i laste talvejope maksab 100 eurot, saapad 62 eurot, laste teksad 35 eurot, isegi sokid maksavad 14,99 eurot.”

Khm. On olemas Prisma, ja lisaks vägagi rikas järelturg ja Humana, kust saab kõiki neid asju vaid paari euro või isegi 50 sendi eest. Tõsi — uued asjad on tõesti Eestis kallimad, kuid jällegi — tegelikult on kõike võimalik netist tellida, ning kui teatud summa eest tellid, on postikulud tasuta.

Nüüd jõuame aga tuumani — lastehoid ja hüvitised. Turay möönab, et Eesti vanemahüvitise süsteemile Inglismaal vastast pole, kuid alates lapse kolmandast eluaastast pöörduvat süsteem Inglismaa kasuks. Nii see päris ei ole. Kohustuslik koolikord (loe: riigi poolt finantseeritav) algab Inglismaal siiski lapse viiendast eluaastast. Mõnes üksikus kohas saab ka kolmeaastast tasuta lasteaeda panna, kuid see on harv nähtus ja näiteks Londonis ei tea keegi kedagi, kes teaks kedagi, kelle 3-aastane saaks kas tasuta või sümboolse summa eest koolis (meie mõistes lasteaias) käia. Eestis peab aga riik andma lasteaia (sõime) koha juba pooleteiseaastasele, või siis vähemalt maksma eralasteaia tasu kompensatsiooni.

Hea ülevaate tavalistest briti turuhindadest annab see lehekülg SIIN: kõik on palju kallim kui Turay mainib (tema tsiteeritud hinnad on tegelikult n-ö poole päeva hinnad — ehk siis et viid lapse aeda vaid 3-4 tunniks.) Loomulikult on ka Inglismaal sotsiaaltoetusi, kuid nende taotlemiseks pead olema lausa kodutu, sotsiaalmajas elav või ametlikult töötu. Kui sul on mingigi töö või kinnisvara, oled sa järelikult nii rikas, et oma mudilane turuhinnaga lastehoidu panna.

Kuna lastehoiu hinnad (ükskõik kas lasteaias või hoidjaga) on nii meeletult kõrged (tavaline lasteaed ca 900-1000 EUR kuus, võrdluseks Tallinna munitsipaal-lasteaias peab vanem maksma ca 80 EUR kuus. ülejäänud doteerib linn), siis paljudel emadel muutub mõttetuks töötada. Arukam on jääda koju, kuna kogu palk läheks lastehoiule, eriti kui peres on mitu alla viieaastast last.

Ja nii suurte kulutuste puhul ei päästa see, et sokid maksavad 50 senti vähem, või et üldine lapsetoetus on Ühendkuningriigis terake suurem kui Eestis (80 naela versus 50 eurot). Kas me kujutaksime ette, et Eesti kontekstis maksaks lasteaed vanemale ca 500-700 EUR lapse kohta?

Omaette teema on aga kvaliteet. Eestis on üldine koolide tase väga hea, oleme PISA tabeli tipus ja midagi see siiski näitab. Inglismaal sõltub aga väga palju sellest, kus sa elad. Rikkamates linnaosades on paremad koolid, vaesemates kehvemad. Vaeses sektoris elav laps rikaste kooli ei saa, sest elab “vales” piirkonnas, ükskõik kui andekas ta ka poleks. Kõige paremad on üldsegi erakoolid, kuhu katsetele-vestlusele saab aga alles pärast seda, kui vanemad on letti löönud oma palgatõendid. Sellist toredust, et kõigil on võrdne võimalus n-ö eliitkooli kandideerida ja maksta sümboolset kuutasu (või annetust), lihtsalt ei eksisteeri.

Kui Turay kirjutab, et üür lastekasvatamist ei mõjuta, kuna see on sama beebiga või beebita, siis see on väga meelevaldne väide. Mitte ainult seepärast, et osades piirkondades on koolid “over-booked”, juba aastaid on ette öeldud, et kohti pole — vaid ka ruumikitsikuse tõttu. Paarike võib koos elada ka ühes toas — kui perre lisandub aga laps või lapsed, on ju vaja rohkem ruutmeetreid, ehk siis ka kulutused üürile — pangalaenule suurenevad. Ja paremates linnaosades ehk paremate koolide levialas on üür ja kinnisvarahind loomulikult kõrgem kui viletsamates.

Lasteaedadest niipalju, et vaid üksikutel lasteaedadel on Londonis oma hoov — see, mis Tallinnas on standard, on seal luksus.

Nii Eestis kui Ühendkuningriigis sõltub väga palju sellest, kas pere elab pealinnas või provintsis; linnas või maal; jõukusest kohalikus kontekstis jne. Kuid ma julgeks väita, et Eestis on hinna ja kvaliteedi suhe vähemalt praegu märksa parem. Sa lihtsalt saad oma raha eest rohkem.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid