Eveliis: minu õõvastuseks lavastavad tänapäeva fotograafid beebidest pilte, mis meenutavad vanasti surnutest tehtud fotosid
Minu lemmikute hulka kuuluvad näiteks H. Matisse ja E. Munch, viimase maale peavad paljud lausa koledaks, Matisse´i suhtes olen ma kuulnud seda “ah, mis seal siis ära ei ole”, enamasti käib see “sinise naise” kohta. Mina jälle vaatan n-ö ilusaid pilte ja mõtlen, et nendes pole mitte mingit kunstilist väärtust. Ja ma ei pea siin silmas ilusaid pilte nagu minu arvates on maalinud Degas, Monet, Van Gogh, vaid…isver, mul ei tulegi hetkel ühtegi näidet nimeliselt, aga teate selliseid maale, kus peal tormine meri ja kivid ja üksik mänd. Kui selle pildi on joonistanud mu vanavanavanaisa, siis on muidugi teine teema, aga siis ei hinda ma niivõrd maali kunstilist poolt, vaid ajalugu ja perekondlikku väärtust.
Ma saan aru, et kunst ja kunstimaitse on subjektiivne ning ilmselt pole selle üle isegi mõtet vaielda, aga kui nüüd hüpata moodsasse aega, kus igaühel meist on taskus pildistav telefon ja fotograafe on tekkinud rohkem kui on neid, keda pildistada, siis on ikka tulnud teemaks pildid sotsiaalmeedias ehk siis suvalised klõpsud ja uued moesuunad fotograafias. Mind on alati kummastanud need suvalised klõpsud, mida inimesed pidevalt sotsiaalmeedias jagavad. Pilt suvalisest kurgisalatist, poolikust võileivast, ma olen nendest koledatest toidupiltidest ja šokolaadikommikarpidest, mille pildi allkiri on “minu muskalt” kunagi varem juba ka kirjutanud. Ma ei ole saanud aru, miks neid jagama peab ja üldiselt on need “koledate piltide” jagajad ka üsna agarad, nii et selliseid pilte ilmub seinale teinekord päevas lausa kümneid. Üks mu sõbranna selgitas mulle, et aga kõigil inimestel ei ole blogi, kuhu oma “koledaid võileibu” postitada, kuid mingit tähelepanu tahavad ka need blogita inimesed. Arusaadav, jätsin koledad võileivad või kummikommidega kaunistatud praed rahule, las nad olla, tavaliste inimeste tavalised rõõmud.
Aga siis tuleb fotograafia. Peen kunst ja tihe konkurents. Minu jaoks on valikud muidugi lihtsad, kui mul oleks vaja pilte, siis pöörduks ma Efka või Terje poole, aga valikuid on ju tegelikult nii palju veel, hobifotograafid on end koolitanud ja nii on fotograafe veelgi rohkem kui need, kes juba aastaid fotograafina leiba teenivad. Fotograafia tehnilisest poolest ei tea ma midagi ja mind ka see ei huvita, mind huvitab tulemus, mulle meeldib fotokunst. Mulle meeldivad selged värvid, läbimõeldud kaadrid, oskus näha ja tabada hetke. Mulle meeldivad ka sürreaalsed ja segased, tumedad ja sünged fotod — kunstfotod —, aga nende jaoks on oma koht, kõik pildid ei saa kunstiks, kui need tumedaks töödelda ja kummalise nurga alt pildistada.
Me vaatame neid pilte ja mõtleme,et igaühest võib ju saada fotograaf. Ilmselt võib tõesti, aga küsimus on selles, kas ka hea fotograaf. Fotograafia ei ole vaid piltide klõpsimine ja taustade sättimine, vaja on silmaringi ja teadmisi. Minu meelest oli raseda Beyonce'i “kardin peas” pilt lausa kohutav, kuid nagu selgus, oli fotograaf talle teadlikult kardina pähe tõmmanud, sest nii see element kui roositaust ja samuti pildi tonaalsus viitavat stiliseeritud variandile Mehhiko neitsi Maarjast. Mind häirinud mitte kokku sobiv pesu oli viide sellele, et üks kaksikutest on poiss ja teine tüdruk. Mulle jätkuvalt ei meeldi too pilt, kuid fotograaf ei ole suvaliselt Beyonce'i üle kuhjanud suvaliste lillede ja räbalatega, vaid ta on reaalselt näinud vaeva, et pildile lugu anda. Mina rumal ei hammustanud seda läbi, aga mina ei ole ka fotograaf. Hea fotograafi tunnus on see, et ta teab sümboleid ja oskab neid kasutada.
Viimasel ajal on eraldi suureks äriks kasvanud beebifotograafia. Väga kihvte pilte tehakse, aga minu meelest lähevad lavastused aina veidramaks, nii kaugele, et mina ei näe pildil enam ei uudsust, kunsti ega ka pildistatavat. Mulle tegelikult meeldivad kohvrites ja korvides beebid ja muud “pinterestilikud” (beebi)fotod, kuid viimasel ajal on neid “tutte ja vilesid” liiga palju, nii et pildid, mida õnnelikud emad oma imeilusatest beebidest sotsiaalmeedias jagavad, on nänniga nii üle koormatud, et silmadel hakkab valus ja beebit ka ei leia. Vastukaaluks neile olen ma avastanud, et päris paljud fotograafid pöörduvad tagasi “tavalise lihtsa” fotograafia juurde, ilma lisadeta, kus mängitakse vaid oma oskusi ja teadmisi tööle pannes. Noh jah, igaühele oma. Maitsed on erinevad ja kunst on tunnetus. Nõus.
Aga mis ma just kirjutasin taustateadmistest ja nende olulisusest pildi tõlgendamisel? Need on olulisemad kui te arvata oskaksite. Minu vanaemade albumid on täis mustvalgeid kirstudes lamavate inimeste pilte — oli komme matustel surnut pildistada. Ma olen ka ise vanaisa matusel kirstus olnud vanaisast pilti teinud, sest vanaema generatsioonile on see tähtis, oluline mälestus. Minnes veel kaugemale, mõned sajad aastad tagasi oli tavaline pildistada üles surnud inimene nagu oleks ta elus, sh ka beebid. Post-mortem fotograafia. Ma ei hakka siia pilte lisama, sest kui lüüa Pinteresti sisse kasvõi “dead baby, victorian, flowers”, saate te vasteid piisavalt. Minu õõvastuseks lavastavad aga tänapäeva fotograafid selliseid pilte elavatest lastest. Silmad kinni, korvi surutud, kunstipäraselt mustvalged ja lilledega ümbritsetud. Emad kiidavad takka ja lisavad sellised “surnud” elava beebi pildid fotoalbumisse või lasevad suurendada ja asetavad elutoa seinale.
Selline “kunst” saab tekkida vaid vähestest teadmistest, mitte vaid fotograafi, vaid ka õnneliku kliendi omadest. Või kas me jõuamegi jälle välja sinna, et minu “parim enne” on möödas ja minust nooremad ei näe midagi halba selles, et elavad beebid meenutavad surnuid. Või nad ei näegi seost?
Eveliisi blogi leiad SIIT!
