Õigest mõtlemisest psühhoterapeudini: kust sai sinu süütunne alguse ja kuidas ning kelle abil sellest vabaneda?
Süüdistuskõned
Süütunne, nagu ka enamik teisi tundeid, on pärit meie lapsepõlvest. Kusjuures me isegi ei teadvusta endale suurt osa oma negatiivsetest tunnetest. Isegi täiskasvanuna ei oska me päris täpselt määratleda oma süütunde tegelikku päritolu. Harjumust igasugusel põhjusel häbi tunda seostatakse ka vanemlike maneeridega karistada last suhtlemiskeeluga „kasvatuslikel eesmärkidel“. Küllap on paljud olnud tunnistajaks inetute stseenide juures, kui vanemad „jätavad“ oma jonniva jõnglase kusagile maha või lõpetavad demonstratiivselt temaga igasuguse jutu. Samasuguse reaktsiooni kutsuvad esile ka agressiivsed süüdistused, kui täiskasvanud selgitavad lapsele tema käitumise motiive seeriast: „Sa mõtled alati iseendale!“
Ei saa aru, mille eest
Veelgi kindlamalt mõjuvad lapsele arusaamatud kahtlustused. Näiteks küsis üks ema lasteaiast, hiljem koolist kojutulnud lapselt: „Ega sa millegagi hakkama ei saanud?“ Laps ei mõistnud, milles teda kahtlustatakse, milles ta võis süüdi olla. Aastate pärast, juba täiskasvanud naisena, arvas ta psühholoogi vastuvõtul, et ema võis olla mures tema lapseea masturbeerimise pärast. Ja polegi midagi imelikku selles, et täiskasvanud naise psühholoogi juurde tuleku põhjus on kalduvus pidada ennast kõiges süüdlaseks. Ta tunneb süüd enese ja teiste pärast. See on selline seisund, mida psühholoogid nimetavad „toksiliseks süütundeks“.
Kõikidel tasanditel
Süütunnet kui võimsat juhtimise vahendit kasutatakse nii perekondades kui ka kõikides suurtes sotsiaalpoliitilistes protsessides. Poliitikas ei eelda süüdistused juba ammu võimalust end kuidagigi õigustada.
Süüdistavad vanemad
Kõige paremini õnnestub süütunde abil manipuleerida just vanematel. Nimelt emad ja isad on paljuski süütunde tekitajad. Armastatakse ju vanemaid tingimusteta — lihtsalt selle eest, et nad on olemas. See kõik lubab vanematel manipuleerida oma mitte veel päris iseseisvate lastega praktiliselt igal põhjusel. Poja pruut ei meeldi emale. Ning juba algavad tollel teatud haiguse atakid just sel ajal, kui pojuke hakkab kohtamisele minema! Isepäine lapsuke ei taha vanemate sõna kuulata elukutse valikul ning otsekohe tuletatakse talle meelde, kui palju on tema kasvatusele jõudu kulutatud. Vanem laps tahab kodunt välja lennata. Nüüd hakatakse talle meenutama ta „võlga“ nooremate õdede-vendade ees. Muide, perede täiskasvanuks saanud vanemad lapsed ei taha endale pahatihti lapsi muretseda, kuna kogu nende lapsepõlv kulus nooremate eest hoolitsemisele.
Armastuse terror
Eriti rängalt manipuleeritakse laste tunnetega lahutuste ajal. Vähe on neid sõdivaid pooli, kes mõtlevad sellele, mida tunnevad nende lapsed. Sageli pannakse laps tema jaoks võimatu valiku ette: „Keda sa armastad rohkem, kas ema või isa?“ Selle tulemusel tekib lapsel eluaegne süütunne perest lahkunud vanema ees.
Laste mängud
Muide, sama edukalt rõhuvad ka lapsed oma vanemate süütundele. Tasub lapsel viia oma vanemad nii kaugele, et need kaotavad kontrolli enese üle või, mis veelgi hullem, karistavad lausa füüsiliselt, ning talle on oma süütundesse uppuvate esivanemate poolt praktiliselt garanteeritud teatud järeleandmised või uus mänguasi. Kui aga materiaalne olukord perekonnas ei võimalda hoida „väärikat imidžit“ , siis tuleb valmis olla teismelise pretensioonideks seeriast: „Mina ei palunud, et te mind ilmale tooksite!“
Hoolitsus, et võlga tasuda
Eriline juhtum on, kui manipuleerima hakkavad meist tõeliselt sõltuvad inimesed. Sellega puutuvad sageli kokku vanainimeste ja invaliidide sugulased. Kui hirm üksinduse ja tõrjutuse ees sunnib alateadvuslikult suurendama oma abitust, võib lugu lõppeda hoolitseva sugulase isikliku elu täieliku puudumisega.
Peredes, kus kasvab erivajadustega laps, muutub süütunne pahatihti peamiseks suhtlusvahendiks, mis põimub tugevalt läbi armastusega, viimast kohati isegi asendades. Igasugune laps-invaliidi katse üritada olla vähegi iseseisev põrkub vastu sisemist „filtrit“ süütundena vanemate ees, kes pühendavad talle kogu oma aja ja tähelepanu. Just seetõttu on sellistel inimestel täiskasvanu elus keeruline oma lähedastega suhelda.
Šantažeerivad demonstrandid
Üks kõige ebameeldivam manipuleerimine süütundega toimub siis, kui suhetes on kaassõltuvus ning kui kasvõi üks partneritest omab küllaldasel hulgal demonstratiivsust. Siis muutub suhe lahkumiste ja tagasitulekute, vastastikuste süüdistuste ja trikitamiste lõputuks jadaks. Selline olukord võib viia lausa enesetapukatseteni, mis pidevate kordumiste tõttu võivad endast välja viia mitte üksnes šantaaži objekti, vaid ka kõik lähedased. Samas võivad sellised katsetused lõpuks ka surmaga lõppeda.
Välja juurida
Ülaltoodud juhtumite puhul on tarvis paluda psühhoterapeudi abi. Spetsialist alustab reeglina oma tööd sellest, et aitab abipalujal teadvustada endale, kust selline süütunne alguse sai. Nii hakkab inimene omaenese süütunde olemust mõistma ning võtab teadmiseks. Ta õpib ära tundma olukordi, milles tahetakse talle süüd kaela veeretada. Ning vastavalt sellele õpib end kaitsma. Veel üks teema on psühhoterapeudi poole pöörduja sisemiste moraalsete ja väärtushinnangute revideerimine. Sellega tehakse selgeks, kui palju kuulub inimesele endale ning mis on talle väljastpoolt peale surutud.
Allikas: Psihhologija, jaanuar-veebruar 2017
