Lugeja: kas see, et ma naudin naiseks olemist ja naiselikke asju, tähendab automaatselt seda, et olen pealiskaudne, naiivne ja rumal?
Lugesin Tuuli Jõesaare autorikülge naisteajakirjadest ja mulle ei meeldinud see, mis ta kirjutas... Igal inimesel on õigus oma arvamusele ja minu arvamus erineb Tuuli omast kardinaalselt. Võtan siinkohal õiguse seda väljendada.
Mulle meeldib olla naiselik naine. Tahan olla heas vormis, sest mulle meeldib nii. Mõnikord ikka kipub vöökohale kogunema mõni rasvarullike rohkem kui tavaliselt, aga siis võtan ette mõne naisteajakirja, loen uuemaid dieedinippe ja soovitusi kaalu langetamiseks ja saan rasvarullidest lahti. Või siis ei võta midagi ette, söön hoopis ühe koogitüki veel lisaks. Sõltub täitsa tujust. Vaatan hoopis oma rasvarulle ja mõtlen, et selle sama kõhu sees on kasvanud kaks fantastilist last! Minu keha tegi need poisid valmis ja ma olen oma keha üle lõputult uhke, olgu seal pekki rohkem või vähem. Mulle meeldib kena välja näha ja ennast meikida. Naudin ostlemist, sest ilusad riided teevad tuju ja enesetunde veel paremaks. Samuti armastan ma hästi süüa ja süüa teha. Retsepte saan muidugi ajakirjadest. Sõbrannadega käime kinos romantilisi komöödiaid vaatamas ja nutame seal täiega, kui mõni koer ära sureb või armunud paar lõpuks kokku saab. Tihti istume kohvikus ja üksteisel külas, et rääkida muuhulgas ka viimaseid Kroonika-uudiseid ja arutleda, kus on kõige huvitavamad second-handid. Õhtul, kui päevatöö tehtud ja lapsed magama pandud, võtan ette järjekordse naisteajakirja või portaali ja loen seda mõnuga, sest mulle meeldib. See pole masohhism ja ma ei nuta patja iga artikli peale, mis soovitab, kuidas kaalust alla võtta. Samuti ei torma ma küünlajalgu ostma, kui kellegi kodu, mida ajakirjas näidatakse, on ilusam kui minu oma. Mul (ja nii mõnelgi on seda ilmselt raske uskuda, aga ka paljudel teistel naistel) on nimelt see omadus, et ma suudan eristada muinasjuttu reaalsusest ning kättesaamatut võimalikust. Saan väga hästi aru, et paljudel naistel on kehakaaluga probleeme ning nad ei oska enda vormi viimist kusagilt alustada. Siis on väga hea, kui on olemas ajakirjad, kust saab häid nõuandeid selleks, et kodus ise vaikselt treenima hakata ja külmkapis majonees ning keeduvorst liha ja porgandiga asendada. Või et tselluliiti ei pea tingimata kannatama, kui see ikka tõsiselt häirib. Selle vastu on võimalik üht-teist ette võtta, kui soovi on. Hea teada ju. Sisustusajakirjades näidatakse unelmaid. Miks ei või neid eeskujuks võtta? Ma ei tea küll kedagi, kes tunneks end naisteajakirju lugedes halvasti. Pigem saab sellest kergest lugemisest innustust, et trenni minna, koputada ülemuse uksele, et lõpuks palka juurde küsida, tegeleda hobiga, mis ammu unarusse jäänud ja osta see ilus huulepulk, sest ma olen seda väärt ja ma võin selle väikese „patu“ endale lubada. Need uued kingad ka. Ja koogi.
Aga kas see, et ma naudin naiseks olemist ja naiselikke asju, tähendab siis automaatselt seda, et ma olen pealiskaudne, naiivne ja rumal? Miks ma peaksin naisena häbenema seda, et mulle meeldivad naiselikud asjad? Kas dieet, menstruatsioon ja seks on häbiasjad? Ja mitte ainult mulle, vaid väga paljudele teistele Eesti naistele meeldivad need teemad väga. Ajakirjad ilmuvad, teemad jäävad samaks. Lollikari? Ja kas meik, kodukaunistamine ja retseptid võtavad naise ajus kogu ruumi ära, et muud infot enam pähe ei mahu? Ja viimane küsimus — kas see, et ma ei huvitu poliitikast, kliima soojenemisest ja tuumarelvadest teeb mind kuidagi vähem oluliseks naiseks? Ma olen sünnitanud kaks last, ma käin täiskohaga tööl, teenin üle keskmise palka ja elan oma korteris. Ma ei ole kehvem naine kui Tuuli ja ma ei hakka kunagi häbenema seda, et eelistan kleiti pükstele, romantilist komöödiat Välisilmale ja naisteajakirju Sirbile.
