“Kuidas teile meeldib, kui küsitakse vanust? Ei räägi siinjuures arsti juures käimisest ega ametiasutustest, vaid igapäevaelust. Mu meelest on küll imelik, kui pea 50aastase naise uuritakse, kui vana ta on. See tundub kohatu. Muidugi on teine asi siis, kui paistadki 15-20 aastat noorem välja.”

yks naine:
“Ei meeldi, sest ei meeldi näha reaktsiooni. Peaksin olema õnnelik, et mind peetakse palju nooremaks, aga see näitab, et minuvanune ei tohiks vist välja näha selline, nagu näen. Milleks on vaja teada täpset vanust? Kas iga küsija kavatseb minuga abielluda? Ei kavatse ju, järelikult pole vanus tähtis, vaid pakend ja selle sisu.”

“mingipärast”:
“Meil häbenetakse vanust, seega iseennast. Miks? Igaüks peaks aru saama, et keegi meist ei jää ajas ja vanuses seisma, et kord tulevad vaod näkku ja hääl pole enam see, mis noorena. Muutub ka hormoonide töö ja seetõttu välimus.

Miks häbeneda vananemist, kui selle üle võiks hoopis uhke olla? Vanemaks saamine ei pea tähendama, et sind enam keegi ei taha, et sa pole enam võrdne noortega koos särama.

Aastad peaks tooma esile elutarkuse ja vaimsuse kasvu sära, mis tegelikult maksab palju enam kui klantsitud pakend. See on elu vili, see on saak, see on tarkus, see on sügavus, suur arusaamine, mõistmine ja nägemine kaugemale kui kunagi varem.

Aga, jah, ühiskondades, kus vanad maha kantakse ja neid ei vajata, polegi muud, kui häbeneda oma aastaid, valetada vanust. Sest kes tahakski olla see mahakantud, mitte vajalik kuluartikkel?
See on sinu elu, seda ei pea salgama ega häbenema ja seda ei saa mitte kellegi teisega võrrelda, Sest see kuulub ainukordsena vaid sulle ja on sinu oma, ainsana siin maailmas.”

”??
“Mind tõesti huvitab, kes ja kus niimoodi vanust küsib, peale ametiasutuste? Sel peab siis küll mingi väga imelik põhjus olema. Ise küll ei mäletagi, et keegi suvaliselt niimoodi vanust küsima oleks tulnud. Milleks ometi?”

Mida arvad sina? Kas naistelt peaks uurima nende vanuse kohta? Millal on see õigustatud?