Mida arvata inimesest, kes nimetab ennast mu sõbraks, kuid on mul pidevalt turjas — halvustab kõike, mida ma teen või tegemata jätan. Ei meeldi talle mu hobid(lugemine, kinos käimine), ei meeldi mu isikuomadused (ta leiab, et ma olen väga külm ja ükskõikne inimene), ei meeldi mu elukorraldus ja igapäevased asjatoimetused (käin tihti vanemaid aitamas).

Tegemist on meesterahvaga, kes nimetab mind enda sõbrannaks, kuid minu jaoks on see väga segane olukord. Mingit suhet meie vahel pole, lihtsalt tuttavad pigem. Ma ei saa enam aru, mis toimub? Samas ise helistab ülepäeviti, uurib, mis ma teen ja siis algab suur materdamine. Ei tahagi enam suhelda, sest viimati peale kõne lõpetamist nutsin korraliku peatäie, väga kehv tunne oli, et kuidas siis nii võib oma sõbraga käituda.

Ise ta muidugi arvab, et on kohutavalt hea nõuandja ja õpetaja, et juhib mind õiget elurada pidi ja et kõik see materdamine on minu hüvanguks. Aga minul on hing nii haige ja valus, kuna sõbralt ootan mina pigem toetust ja mõistmist, mitte sellist mutta trampimist. Kas see on siis sõprus või saan mina kõigest valesti aru (nagu tema mulle pidevalt korrutab)?

Kas kellelgi on veel selliseid sõpru (olnud) ja kas oskate nõu anda, mida taolises olukorras teha?

Allikas: Naisteka foorum