Olgugi et ühtki inimest ei saa tegelikult kuhugi puuri ajada, võib olukord hakata tunduma nii, nagu oldaks vanglas
Ühel päeval tuli minu juurde mees, kes ütles, et ta abielu on purunemas. Ta rääkis, et naine peab teda armukadedaks, kontrollivaks ja klammerduvalt lähedastest sõltuvaks. Naine oli teatanud, et ta ei kavatse enam sellist käitumist taluda. Naine tahtis lahutust. Mees rääkis, mida kõike oli ta suhte jaoks teinud. Ta oli teinud palju tööd, et neil oleks kena ja mugav kodu. Ta ei suutnud mõista, milles on küsimus, naise jutt lahutusest tuli kui välk selgest taevast. Kui me olime mõnda aega tema olukorrast vestelnud, jutustasin mehele järgmise loo.
Lind tahab vabalt lennata
„Kujuta ette, et käid iga päev kodu lähedal pargis jalutamas ja saad seal ühe väikese linnuga tuttavaks. Toidad teda leivaraasukestega ja paistab, et talle meeldib sinu seltsis. Ta julgeb tulla su peo pealt sööma ja aegamisi sa kiindud linnusse. Ühel päeval, kui astud tuttava pargipingi poole, märkad oma hinges muret. Mis siis, kui lind täna ei tulegi? Äkki on temaga midagi juhtunud? Istud pingile ootama ja hakkad muretsema, kus küll lind võib olla. Mis siis, kui keegi teine pakub talle maitsvamat toitu ja ta viibib meelsamini tolle seltsis? Mis siis, kui kull on linnukese kinni püüdnud? Aeg läheb, lindu pole näha, mure süveneb. Sa ei suuda rahus istuda ega oma einet ilma linnu seltsita nautida.
Ohkad kergendusega, kui näed väikest tuttavat kogu lähemale lendamas. Linnuke lendab otsejoones sinu juurde ja su hing täitub rõõmust. Lind sööb su käe pealt leivaraasukesi nii nagu varemgi. Ometigi jätkad sina äsjaste mõtisklustega. Mis koledad mõtted sul peast läbi käisidki?
Kaotusehirm pole aga kadunud, vaid hõõgub sinus edasi. Sa ei taha selliseid tundeid ja mõtteid edaspidi enam kogeda. Mis siis, kui lind on viimast korda sinu juures? Sel ajal kui lind usaldusväärselt su peo pealt sööb, läheneb su teine käsi aeglaselt ja kämmal sulgub tihedalt linnukese ümber.
Samal hetkel hakkab lind elu eest rabelema, ta tahab olla vaba — nii nagu kõik olendid looduses tahavad olla vabad. Samal hetkel tead, et oled teinud suure vea, kui lasid oma hirmul suunata ennast lindu vangistama. Nüüd on sul kaks võimalust. Võid jätkata pigistamist või lasta lahti.
Mida ägedamalt lind pääseda püüab, seda kõvemini pead sa pigistama. Mida kõvemini pigistad, seda rohkem tunneb lind oma elu ohustatuna ja seda ägedamalt püüab põgeneda. Samas tead sa, et kui pigistamist jätkad, siis lõpuks lind lämbub ja sureb. Teiselt poolt — kui lased käed lahti, lendab lind minema ega tule enam tagasi, sest sa oled püüdnud teda vangistada. Mida sa saad teha?
Lind pihus, jooksed sa koju ja lased linnu alles seal lahti. Nüüd pole häda, lind on nüüd sinu oma, keegi ei saa seda sinult ära võtta. Kui ikka veel pelgad, et lind pääseb äkki põgenema, võid pista ta linnupuuri. Arvad, et siis küll pole sul enam muret, et võiksid ta kaotada. Ometi püsib kaotusehirm sinus edasi ka siis, kui lind on puuris.
Tõsiasi on ikkagi see, et sa oled juba kaotanud selle linnu, kes sai vabalt lennata. Kaotasid ta sel hetkel, kui su ellu astus kaotusehirm, kui esile tungis omamistahe. Iga olendi ja iga linnu loomuses on olla vaba. Sulgedes linnu oma koju, ei ole sul enam seda lindu, kes oli pargis. Sa ei saa enam samal moel tema seltsist rõõmu tunda. Vangistatud lind muutub masendunuks, teda ei huvita miski. Kuigi ta on elus, on ta tegelikult surnud. Sa kaotasid selle, mille kaotamist kõige rohkem kartsid, sest su hirm ajas sind teda kinni püüdma.”
Põhjustad oma tegevusega hülgamise
Kui kaotusehirm astub sinu inimsuhetesse, eriti paarisuhtesse, siis järgnevad armukadedus, kontrollimine, mõttetud kahtlused ja süüdistused, samuti äng lahusolekust. Sa tahad valitseda oma hirmu, püüdes valitseda oma ümbruskonda. Ehitad teise inimese ümber puuri, tahad pista ta vangi, kust ta ei saaks põgeneda. Tahad panna teise luku taha otsekui linnu puuri.
Su partner hakkab tundma end ahistatuna, lämbuvana, ja igatsema vabadust. Just nii nagu lind, kes on suletud pihku või linnupuuri. Olgugi et ühtki inimest ei saa tegelikult kuhugi puuri ajada, võib olukord hakata tunduma nii, nagu oldaks vanglas. Eriti alistuv või ohvrimeelne isik laseb teisel enda ümber trelle ehitada.
Teise inimese ümber võib mitmel moel trelle ehitada: piirates teise käimisi, tegemisi ja olemist. Mõni käsutab ja alistab teist, mõni teeb seda salakavalalt manipuleerides. Manipuleerival moel põhjustatakse teises süütunnet või tembeldatakse teda isekaks, kui ta püüab trellide tagant veidikegi vabadusse minna. Süütunne takistab vabalt elamast ja ajab tagasi puuri. Siiski tahavad inimesed olla vabad. Ennekõike tahame olla vaba elamiseks: minna, teha ja olla — teostada ennast omal moel. Vabadus ei tähenda, et oleme vaid isekad omakasu püüdlejad. Vabadus on ka inimese loomuses.
Jutustatud lugu piltlikustab hästi seda, kuidas toimib hülgamise tundelukk. Kaotushirm ajab meid tegutsema nii, et kaotame oma hirmu ja kiindumuse objekti. Mõistusega võime küll teada, et me ei peaks nii tegutsema, tunded aga suunavad meid liiga tugevalt tegutsema viisil, millest saab iseenesest täituv ennustus.
