Ta lahkus, teades, et inimene, kellele ta nii palju head oli teinud, ei vastanud ta viimasele kutsele...

Kas, kes, kui sageli ja milles ennast süüdi tunneb, sõltub iseloomust ja kasvatusest. On neid, kes pea igas seoses eeskätt iseendale tuhka pähe raputavad – ja neid, kes leiavad, et alati ja kõiges on süüdi teised.

Igaveseks hiljaks jäänud

Elus saab paljusid asju uuesti või ümber teha, suhteid selgeks rääkida ja vajadusel vabandust paluda. Välja arvatud nendesse puutuvas, keda meie seas enam ei ole. Õigel ajal ütlemata jäänud sõnade või tegemata jäänud tegude peale pole muidugi mõistlik ülearu sageli mõelda, muidu võib end liiga ära kurnata. Aga meelest ei kao need iialgi.

Samalaadsed mälestused painavad küllap paljusid:

“Mu vanatädi saatis ühel suvelõpupäeval mulle ema kaudu sõnumi, et läheksin talle rosinaid viima, sest ta tunneb südames nõrkust. Aga oli nii ilus pühapäev, me plaanisime perega jõhvikale minna… Ja leidsin, et las ema viib ise need rosinad vanatädile, küll mina lähen teda järgmisel päeval vaatama. Läksingi. Aga juba ust avades sain aru, et olin hiljaks jäänud. Igaveseks. See piinab mind elu lõpuni – et ma ei täitnud tema viimast soovi. Tema lahkus, teades, et noor inimene, kellele ta nii palju head oli teinud, ei tulnud siis, kui ta kutsus… Ja mina ei saa kunagi teada, mida ta mulle tookord rääkinuks.”