Ma olen lõpetanud pudrumägede ja piimajõgede jahtimise võõrsil ja ei kavatse seda ka edaspidi teha, sest nagu öeldakse — võõrsil jääd sa alati võõraks. Näen enda ja oma pere tulevikku vaid Eestiga seotult, sest kaalukaid põhjuseid, mille üle rõõmu ja tänu tunda — on lausa mitmeid. Täna ma ei räägi valitsuse kitsaskohtadest või kirumist ja rahulolematust esilekutsuvatest teemadest. Tuletaksin meelde mõned need omadused siin meie väikeses riigis, mille kroonilised tulesülgajad ja täitmatud kirujad on tänamatuses ära unustanud.

Alustades kõige elementaarsematest hüvedest, mis meie käes kasutada on igapäevaselt — need kiputakse tihti ära unustama. Tavaliselt tulevad need „kodumaised hüved” eredalt esile just siis, kui käiakse kuskil võõrriigis, siis ju hea kõrvutada ja võrrelda. Olen üht-teist reisinud ja näinud. Kui tagasi kodumaale olen jõudnud, siis alati kummardan sõna otseses mõttes kodumaa ees ja kui paremini painduks, siis vast annaks maapinnale suudki. Viimastel aastatel on üha rohkem juhtunud nii, et ei suuda ära oodata, kuni uuesti Eestisse saaks naaseda. Võlu ja ilu nautimiseks võib korra ära käia, aga tõesti vaid korra. Seda tean ma kindlalt — jään lokaalselt Eestisse.

Luksuslikud kahesuunalised asfalteeritud kergliiklusteed

Käisin möödunud aastal pulmareisil Šeišellidel. Lopsakas aastaringne kadestamisväärselt roheline loodus. Kena soe ja niiske kliima ka. Hea, et elusalt tagasi saime. Turismindusest rikkalikult äraelatav riik, aga pole mitte ühtegi asfalteeritud jalakäijate teed sõiduteede kõrval. Terve saarestiku vältel — mitte ühtegi sellist jalakäijatele ohutuks liiklemiseks mõeldud kõnniteed, isegi meetrist jupikestki polnud, mis meenutaks meie luksuslikke kahesuunalisi asfalteeritud kergliiklusteid. Riskisin sõna otsese mõttes oma lapse ja iseenda eluga, kui sõidutee murendunud serval jalutuskäruga liigelda tahtsin. Küsisin siis kohalikelt, et kuidas nemad on harjunud liiklema lapsevankrite ja jalgratastega. Niisamuti — kõnnivad kitsukesel tolmusel rajal, ühel pool tohutu autode liiklus, teiselpool kuristik. Väike vääratus ja minek ta ongi. Kui paljud eestlased üldse teavad, milline tasemel teede seisukord, ohutu liiklus ja külluslik kergliiklusteede võrgustik meil on? Tõeline arenenud riikide luksus — kahesuunalised sportimisteed, valgustatud ja turvalised. Kõikjal on hästi väljaarendatud ja süstemaatiliselt esiletoodud liiklusmärkide süsteem. Enne, kui Eesti teedeolusid kiruma hakata, võiks korra Indias või Aafrikas ära käia. Saaks päriselt teada, mis tähendab auk augu otsas. Mul ükskõik, et need kergliiklusteed eurorahade eest rajatud on - need on olemas ja ma saan oma lastega turvaliselt liigelda, mitte ei pea iga päev hinge kinni hoidma, et kas temaga juhtub midagi või mitte, sest pidi sõiduteel kooli minema.

Ülekäigurajal saab üle tee

Ja kas keegi üldse on Venemaal püüdnud ülekäigurada ületada? Aga Egiptuses? Seal ei kehti „roheline foor — vaba tee” . Seal kehtib reegel — tugevam jääb ellu ja kui sina oled jalgsi, pole sa mitte see tugevam pool. Sitsid ise autodevahelt üle tee, pea 360kraadi pöörlemas, pead ise enda elu eest seisma. Eestis peetakse väga korralikult kinni liiklusreeglitest. Ja mul ükskõik, et politseinikud trahvivad „kollase tulega ületajaid”. Õigesti teevadki, sest just nii ju me saamegi kindlad olla, et rohelise tulega teele astudes me (enamasti) ka elusalt teisele poole teed saame. Seda teab tõeliselt see inimene, kes on käinud Eestist väljaspool liiklemas.

Kord mu venelasest sõber külastas Eestit ja ütles suurte silmadega ja hämmeldunud toonil väga tabavalt, mida ma polnud ise üldse tähele pannudki siin pikaajaliselt sees olles:” Ma olen niii üllatunud ! Teil on NII viisakad autojuhid! Nad lasevad INIMESE üle tee ülekäigurajal! Täiesti uskumatu, jäävadki autoga seisma ja lasevad üle tee. Milline viisakas liikluskultuur! Venemaal sellist asja pole, pead ise vaatama, kuidas üle saad. Ja kui liiga pikaks jääd sõiduteele töllerdama, siis on palju juhtumeid olnud, kus inimene lihtsalt aetakse alla — vaata ise videosid internetist, kui ei usu. Sõidetaksegi üle”

Ja veel Venemaaga võrdluseks, üks mu väga hea sõber, halli passi omanik, kes väga muideks Eestis elada armastab ja ka sellest riigist samamoodi lugu peab, pani mulle südamele :” Mu ema elas terve nooruspõlve Moskvas, kuniks ta isaga siin Eestis abiellus. Kui mu ema Tallinnasse kolis, ütles ta kohe „Tänu jumalale! Kui vähe aega võtab siin ühistranspordiga liiklemine. Moskva metroo — see on hullumeelsus ja sul kulub seal TERVE päev ära, et punktist A punkti B jõuda. Te arvate, et teil on suur linn? Tallinn on täpselt paras ja siin on nii hästi toimiv ühistranspordisüsteem”.

Palk õigel ajal kätte

Ta jätkas: „Te tihti virisete palkade üle, aga tead, et Venemaal on väga tavaline, et inimesele jäetakse üldse töötasu õigeks kuupäevaks välja maksmata. Lihtsalt lastakse üle ja see on suur probleem, et saada iga kuu ühel ja samal päeval palka”

„Kas tõesti”, imestasin ma vastu. „Jah, need vähesed inimesed, kes töötavad sellise ülemuse all, kelle peale nad saavad kindlad olla, et palk õigeaegselt makstakse, need on väga õnnelikud oma töö üle ja hoiavad sellest ka kinni. Töökultuur ja suhtumine on Eestis ja Venemaal hoopis teine”, kinnitas ta.

Muide. Ma olen väga tänulik sellisele organisatsioonile nagu Tööinspektsioon. Mul on nendega pikaajaliselt tööandjapoolset kokkupuudet olnud ning ma olen absoluutselt igale töötajale, kes on selle inspektsiooni tööshoidmise taga, väga tänulik. Eestis saab ikkagi enamasti õiglase kohtlemise osaks, oled sa töötaja või tööandja rollis. Tuletaksin korra meelde Hiina. Minu sugulane kolis sinna elama. Kuulen aegajalt värvikaid lugusid ta käest. Ta arvas, et ta pikalt ta seal vastu ei pea. Alla igasuguse arvestuse palgad ja kui töötajatelt küsida, et miks nad siis midagi kollektiivselt ette ei võta, ütlevad nad, et nende firmapoolsed ametiühingud on kõik kinnimakstud formaalsus. Piisab, kui vaid poole sõnaga minna kaebama, et töökeskkonnas on eluohtlikud töötegemise tingimused, puudub igasugune turvavarustus või mõistlikud puhkeajad, siis see inimene lihtsalt lastakse koheselt lahti. Ja ei ole sul mingit riiklikku töökaitseorganit abistamas. Tööandja mentaliteet on seal teine nii nagu paljudes sadades teistes riikides maailmas ning kaeblev töötaja on problemaatiline töötaja. Absoluutselt mingitki sõnajõudu ei ole töötajal. Eestis on ikka täielik luksus, paraku on jah tööandjale andud peale suured kohustused töötaja elu ja tervise säilitamiseks rakendada igasugu isikukaitsevahendite tagamised ja muu taoline. Kuid sellised asjad kiputakse ära unustama, et need on inimeste enda hüvanguks. Jätaks korra Rootsi, Soome ja Taani kõrvale, minge muudesse maadesse tööle ja saate teada, mida tähendab seadusandliku puhkepausi väärtus ning ohutu töökoht.

Tänu emapalga süsteemile sünnitan hea meelega veel lapsi juurde

Kõige suurema tänu aga tahaksin ma öelda kõikidele nendele inimestele, kes on emapalga süsteemi viinud Eestisse sisse. Sotsiaalministeeriumi töötajad, Haigekassa töötajad ja Riigikogus olevad isikud, kes selle poolt hääletasid. Ma olen kahe väikese lapse ema ja sünnitan hea meelega siia veel lapsi juurde. Enne esimese lapse saamist rügasin korralikult karjääriredelil ning iga palk sai ametlikult ka maksustatud — ja maksangi ausalt ja heameelega. Sest nende maksude eest olen ma saanud vanemahüvitise, mõistliku hinnaga lasteaiakoha, tasuta koolilõunad oma lastele, korralikud teed, toimiva meditsiinisüsteemi ja veel palju muud, millega noor ja väike riik on edukalt hakkama saanud. Kord vestlesin sõbrannaga ja ütlesin talle:” Näe, olen nii tänulik, et Eestis on vanemahüvitise süsteem. Saan kolm kõige tähtsamat eluaastat lapse juures tema kõrval olla. Ja veel tasustatult.” Tema nähvas seepeale: “Aga tasustatud on ju ainult esimesed poolteist aastat”. Näitasin talle seepeale ühte nutitelefoni äppi, kus on foorum, kuhu kõikide maailmade emmed saavad pajatada oma riigi elukorraldusest. Ameeriklannad, kanadalased, hiinlannad ja veel paljud teised pidid toolilt maha kukkuma, kui esitati küsimus, kes kui kaua saab oma lapsega tasustatult või tasustamata kodus olla. Nad uurisid ja puurisid, et mis riigis küll ma elan, et nii kaua võin olla ja veel riiklike toetustega. Ainuke riik maailmas — Eesti, kus saab olla lapsega riigi toel maksimaalse aja kodus, ilma, et sinu töölepingusuhe kannataks. Rõhutan veel — maksan heameelega siin riigis makse ja sünnitan hea meelega siin lapsi!

Pikk emapuhkus ja töö säilimise kohustus on tõeline privileeg

Kallid emad — kas te ikka mõistate, kui suur privileeg on olla kodus oma vastsündinuga, ilma, et peaksid ta juba paarikuuselt sõimerühma viima, võõraste käte kasvatada, ilma, et näeksid, mida temaga üldse tehakse päeva jooksul ? Kas teate, kui suur privileeg on olla seaduslikult kaitstud väikelapse vanem, kes võib oma lapsega lausa 3 aastat kodus olla? Hiina emmed kadestavad meid, sest nemad peavad tööle naasma 2-kuuse beebi kõrvalt. Isegi need, kes tahavad kaua rinnaga last toita, ei saa seda teha, sest nad ei saa imiku kõrval olla. See väike paarikuune beebi antakse täiesti võõraste käte hoolde, sest ema ja isa peavad tagasi tööle naasma. Ameerikas pead sa lausa sünnituse eest lausa maksma — tuhandeid dollareid normaalse kulgemisega sünnituse eest. Ja kui jääd dekreeti, siis mitte ei jää sul tööleping kehtima, vaid su töösuhe katkestatakse! See tähendab, et ema jääb töötuna koduseks! Ja ma ei hakka välja loetlema neid sadu riike, kes üldse ei maksa sentigi selle eest, et ema lapsi saaks ülal pidada — Filipiinid, Indoneesia, Etioopia, kõik Aafrikariigid, India, paljud Lähis-Ida riigid, ka teatud Euroopa riigid siinsamas meile lähedal. Palju on olnud poleemikat, et lapsetoetus on väike. Aga vaataks korra suures pildis — kui palju on neid riike, kus riiklik toetus sootuks puudub? Jah, need ongi riigid, millede ajalehtede esikaanel on pildid, kus verine vastsündinu on visatud prügikonteinerisse surema või paarikuune imik ujub uputatult jõeprügi sees. Sest nendel emadel on väiksemad valikuvõimalused toimetulekuks, kui meil siin Eestis. Emad ja isad vabanevad pisarsilmil lastest, sest nad ei tule toime pere toitmisega.

Vaesus ja hariduse puudus ei ole probleemiks

Eestis ei ole ühiskonnakriitilisi probleeme. Võin siin tõesti südamerahuga elada. India on üldse selline riik, et kui vähegi empaatiline oled, siis on raske oma jalga sinna tõsta — seal on tänavalapsi igas vanuses, et süda murdub neile peale vaadates. Vastsündinutest kuni suurte teismelisteni välja. Kolmeaastane väikelaps hoolitseb oma aastase õe eest, mõlemad kondised, nälgas ja räbaldunud riietega. Kellele on suguvõsas aastaseid lapsi, siis nüüd kujutage ette sellist üksi omapäi liikumas. Vanemaid pole. Vaesus, lõputu vaesus, millel pole piire. Vaesus ja hariduse puudus. Meil on tasuta kooliharidus. Meil on ikkagi väga jälgimise ja kontrolli all siin väikeses riigis ning sellised juhtumid, et laps jääb tänavale, tuleb esinemise poolest kordades harvem ette, kui mujal. Ja kui isegi on teada, et keegi vajab abi, siis kohe hakatakse aitama ja annetusi tegema, esemeid loovutama, abi pakkuma. Nägin ise Indias, mismoodi suur rahvamass naisi ei teinud välja, kui üks noor lapseootel neiu kukkus rongi rataste alla ja hüüdis suremise eel appi. Mitte keegi ei teinud välja ega tõtanud kuskilt abi kutsuma, sest igaüks kiirustas oma kohta hõivama kupees. Tähtsam oli rongile pääseda, kui teist aidata. Mõni vaid kiikas korra rongi rataste poole, aga see oli ka kõik, sest Indias on väga raske rongipeale saada — seal on tohutu ülerahvastatus ning toimub meeletu trügimine, lausa elu hinnaga. Minuarust võiks rohkem olla tänulikum Eestis toimivate süsteemide üle.

Eestis on naisena hea elada

Olen südamest tänulik, et sain naisterahvana siia riiki kehastuda. Mul on lastud sündida ja mul on lastud elada. Mul on lastud emana toimida. Liigume siin sooneutraalsuse propageerimise poole, samal ajal Hiinas aborditakse koheselt loode, kui saadakse teada, et see on tüdruk. Indias, Tais ja Taiwainis pole raha naistel, et ultraheli teha — sünnitatakse laps ära ja kui selgub, et on tüdruk, siis vabanetakse temast kui ebasoovlikust järglasest — söödetakse ohtlikke kemikaale, pähklikoori, et teda vigastada. Uudistes on pealkirjad :“Isa mattis oma vastsündinud tütre elusalt” ja nii edasi. Lämmatakse, imiteeritakse õnnetust, uputatakse… Kohutav. Kõik sellepärast, et ühiskonnas on tavaks, et poeglaps on rahateenija. Arvad ikka, et Eestis on halb elada? Meil aga hinnatakse iga sündinud kodanikku — tüdruk või poiss, peaasi, et tõstab iivet, rääkimata sellest, kui pühendunult ämmaemandad iga elu päästmiseks endast annavad. Samal ajal Hiinas, enne teise lapse poliitika rakendamist, vabaneti salaja vastusündinutest, jättes nad metsa spetsiaalsetele lavatsitele surema, et vältida suures hirmus iga hinna eest üüratuid trahve, mis kaasnesid teise lapse seadusevastase sündimisega. Trahvid lapse sünnitamise eest, mis oli võrdelised mitmeaastase töötasu suurusega. Eestis ei pea sa loobuma ühestki oma armsast sündinud lapsest.

Meditsiin ei ole ainult rikastele

Mul ei ole Eesti meditsiinisüsteemi kohta mitte ühtegi etteheidet. Maksan hea meelega sotsiaalmaksu, et saada arstiabi. Kord oli mu lapsel teadvuse kaotus ning kutsusin koju kiirabi. Abivalmid meedikut saabusid loetletud minutitega koduhoovi, aitasid mind kogu jõu ja nõuga, lisaks toetasid vaimselt. Viibisin oma väikese lapsega 3 ööpäeva haiglas, mille jooksul tehti ligi 20 uuringut. Enne haiglast lahkumist pisteti mulle pihku 5-eurone arve. See oli päevaraha voodikoha eest. Kujutate ette — ma olin 3 ööpäeva lapsega haiglas, kusjuures, mul lubati kõik see aeg ööbida ja viibida tema kõrval. Meid mõlemat toitlustati 3 korda päevas. Minu tuttav pere USAs ütles, et neil on täiesti tavaline praktika see, et kui laps satub õnnetusse ja ta viibib haiglaravil, hoidku õnnetust, kui veel intensiivis, siis vanemad lihtsalt peavad laenu võtma selleks, et oma lapse raviarve kinni maksta. Võetaksegi laenu 300 000 usd selleks, et maksta lapse peapõrutus kinni, mis ta rattaga kukkudes sai. Eestis on olnud ägedaid kindlustusjuhtumite vaidluseid, kus kohalik kindlustusselts ei usu haiglaarvete suurust, mida eestlased on võõrsil õnnetusse sattudes tekitanud. Ja seda peavad maksma sealse riigi kodaniku, sest ainult rikkad saavad tagada omale kõikehõlmava tervisekindlustuse. Mitte iga töökohaga ei kaasne tervisekindlustus. Ja nii, nagu maksab mõni oma majalaenu, maksavad vanemad raviarvet aastaid, kümneid aastaid. Seal on isegi spetsiaalsed laenukontorid just terviserikete ja õnnetustega seonduvalt. Nii paljudes riikides on teistsugune arstiabisüsteem. Paljudes üldse puudubki. Millal inimestele reaalsus kohale jõuab, et Eestis ON hea elada.

Kuna internet toob piiritu vabaduse tutvuda igasuguse infoga eri riikides, juhtusin kord lugema artiklit, mis arutas Hiina meditsiinisüsteemi kitsaskohti. Teema tekkis sellest, et videole oli jäänud jäädvustus, mismoodi pisike tüdrukuke, vaevalt 2-aastane, oli jäänud kolm korda järjest 10-minuti jooksul veoauto rataste alla. Temast sõideti kolm korda üle, vanemad viibisid juhuslikult samal ajal eemal. Lõpuks nad tulid ja võtsid selle murtud luudega ja koljumurruga lapse ning tahtsid teda esialgu ära peita salaja — sest Hiinas peab tasuma ise oma raviarved, ammuilma lapse omad. Neil polnud raha, et oma lapse arstiabi eest tasuda. Õnneks tulid inimesed appi ning tegid korjanduse, kuid tüdruk suri intensiivis. Millal jõuab reaalsus eestlasele kohale? Meil käiakse EMO järjekorras end alkoholijoobest turgutamas ja plaasterdamas — ning siis virisetakse veel, et peab 5 eurot visiiditasu tasuma? Palun, et igaüks, kes on seni öelnud halva sõna ühe või teise riigisüsteemi toimimise kohta — palun võtke oma nutitelefonid ja googeldage natuke, mis teistes riikides toimub ning seejärel mõelge uuesti üle — kas ikka on põhjust viriseda sel määral.

Kliima on fantasiline - ainult külmas või ainult kuumas ei ole võimalik elada

Minu üks sugulane sõidab tihti maailma erinevatesse riikidesse tööalastel põhjustel ning ta ütleb alati, et soovib väga tagasi Eestisse jõuda. Kui paljud virisevad lühikese suve ja külma talve üle. Aga kas need inimesed teavad, et kuumas kliimas, kus aastaringselt lõõmendab päike ning õues saab liikuda vaid õhtuhämaruses, ei ole võimalik normaalsel viisil isegi mõttetööd teha. Aju ei taha saada kuuma keskkonda. Kui kord UAE riikides kõrbevälju silmasin, ei suutnud ma ära uskuda, mismoodi sealsed naisterahvad ja lapsed oma ürpidega selle kuumuse ära taluvad. Kuidas on üldse võimalik sellise kuumaga tööd teha? Ja nad sõltuvadki konditsioneeridest — jahutatud auto, jahutatud tööruumid jne. Kord oli mu perelähedane oma tuttava kolleegiga Filipiinidel ning teda salvas mürgimadu. Nad asusid parasjagu väljaspool asulat ja kui palusid kohalikke kiirabi kutsuda, siis öeldi neile :“Kiirabi puhkab nädalavahetusel ning ei teeninda. Lisaks asute te üldse sellises piirkonnas, kuhu üldse kiirabi ei tulegi. Nii on meie riigis.” Ongi nii — te asute sellises piirkonnas, kuhu kiirabi ei tule ja sure maha, kui tahad. Eesti kodanikku teenindab aga 24/7 kiirabi, tasemel meditsiinisüsteem ja professionaalsed meditsiini töötajad, kes ei ole oma arstilitsentsi ostnud. Võid südamerahuga minna kliinikusse, mitte nii nagu Indoneesias või Filipiinidel, kus saab osta isegi koolilõpu tunnistust, diplomit arsti erialal.

Päästeamet ja meditsiinitöötajad teevad oma tööd superhästi

Peale seda, kui hakkasin jälgima Päästeameti Facebooki lehte, juhtusin üks päev vaatama nende poolt avaldatud videot, kus üks noor mees riskis räigelt oma eluga ning sekunditki viivitamata sukeldusid külma jäisesse vette, kahlates mitukümmend meetrit, et tuua uppumis- ja külmumissurmast välja hätta sattunud kalamees. Kalamees, kes ei pea tasuma Päästeameti teenuse eest eraldi arvet. Kalamees, kellest hoolitakse ning keda märgatakse, et ta hätta jäi. Kalamees, kelle abistamisega riskisid teised. Jah, mõni võib öelda: „Aga ise nad valivad sellise ametiala, kui ei taha — ära tee”. See on lauslollus ja tühine väide inimeste kohta, kes teevad väga vajalikku tööd ja veel muide väga madala palga eest. Kui keegi üldse ei teeks, siis kes sind, hädasolijat, aitaks? Kõik kõnnivad mööda, pole kellegi mure? Sellist riiki tahamegi? Vaatasin nende päästjate töövideosid. Missioonitunne või mitte, kuid see on amet, mille töötajat tuleb väärtustada, suuremas lugupidamises ja tänusõnas meenutada. Minu suur au ja lugupidamine teile, kes te sellel alal töötate — Päästeameti ning Politsei- ja Piirivalvetöötajad, kes te inimesi päästate (tihti nende oma hooletuse tulemusena) — oma eluga riskides. Ja ei ütle nad sulle telefonitorus: „Päästeamet ja Kiirabi puhkavad täna, kustutage ise oma tuli” või „Ise ronisite nõrgale jääle, nüüd ujuge ise oma supis”. Rohkem lugupidamist, kodanikud!

Olen südamest tänulik igale Eesti kiirabi- ja meditsiinitöötajale. Igale kaitseväelasele, igale liitlasele. Igale riigi kaitsjale. Igale Pääste töötajale. Igale riigiüksust ülalhoidvale isikule. Tänan teid siiralt ja kummardusega selle eest, et olete mind ja minu pereliikmeid abistanud kriitilistel momentidel nii hästi kui võimalik. Tänan tuletõrjujaid, tänan päästjaid, tänan politseinikke, tänan meie riigi kaitsjaid. Ma tänan riigi neid töötajaid, kes on suutnud tagada nii väikses riigis sel viisil toimiva arstiabisüsteemi, Päästeameti, ja meie ohutuse eest hoolt kandva Politsei- ja Piirivalveameti. Tänan Sotsiaalministeerumi töötajaid, tänan neid riigikogu liikmeid, kes on eestlase elu ja heaolu parendamiseks võtnud vastu kaalukaid otsuseid. Tänan iga indiviidi, kes nende organisatsioonide taga on seisnud ja seisavad, et eestimaalase elu veelgi paremuse poole vaikselt riivida.
Aga teistele — võib-olla nüüd lõpetaks selle kirumise: „Ma maksan makse, aga midagi vastu ei saa” suhtumise. Meil on mitu põhjust olla tänulik ja tegelikult on meil siin elu väga hea.

Sina, kes Sa töötad ühes või teises avaliku sektori valdkonnas — ma tänan Sind kummardusega ja ja lugupidamisega Sinu panuse eest, tänan Sind, et oled teinud Eesti riigi paremaks.

Me ei pea muretsema looduslike katastroofide pärast

Ja lõpetuseks — meil on pea täiuslik looduslik ja geograafiline piirkond. Kord põhikoolis geograafiatunnis oli ülesanne, uurida, missuguses maailma piirkonnas on kõige turvalisem elada, kui hakata välja arvama loodusõnnetusi ja katastroofe — asupaigad, mida laastavad tsunamid, orkaanid, taifuunid, üleujutused, tornaadod, vulkaanid. Maailmapiirkondi uurides muudkui tõmbasime ühe ja teise riigi maha nimekirjast. Lõpuks jäigi alles Eesti ja veel paar-kolm Skandinaaviamaad. Me ei pea ju selliste regulaarsete loodusõnnetuste pärast muretsema. Me ei pea enda kodusid korduvalt peale iga katastroofi üles ehitama, otsides samal ajal oma lapsi rusude alt. Meil on neli kaunist aastaaega ning aastaringselt saadaolev puhas, värske mage vesi, mis on kättesaadava hinnaga igaühe õigus. Meil ei keerata teatud tundidel päevas veekraane kinni, sest riigis on nii sätestatud, kuna magevesi on piiratud kogusega. Meil pole hotellides silte „Kallid külalised, peske end enne kella 13 päeval, sest meie riigis on veekraanid suletud 13-18:00, kuna veeressursid on piiratud”.

Rohkem tänulikkust, kallid kaaskodanikud. Eestis ON väga hea elada.

Kutsuksin üles iga inimest loetlema kasvõi ÜHE asja, mille pärast ta on tänulik siin Eestis elades!