Naine kirjutab: mind väsitavad inimesed, kes end kui takjad külge riputavad, pidevalt üritavad aktiivset vestlust aretada, kurta ja arutada kõige üle — jätke mind lihtsalt rahule!
Mul on probleem inimestega. Eriti nendega, kes mulle liialt ligi tikuvad. Olenemata soost, ma ei mõtle ainult neid, kes mind kinno kutsuvad või voodisse üritavad meelitada. Mõtlen üleüldiselt. Näiteks kollegid, kes tahavad koguaeg koos lõunale minna. Mis teil viga on? Kas sa üksi ei oska süüa? Kui mul õnnestubki see aeg võtta ja lõunale minna, siis ma tahan seda teha rahus ja vaikuses, mäluda omaette ja vaadata aknast välja, mõelda omi mõtteid. Ja kui ma olen sulle korduvalt öelnud, et mul on lõuna kaasas või et ma kahjuks ei saa tulla, siis kuidas sa aru ei saa ja miks sa jätkad mu terroriseerimist? Mul on halb pidevalt öelda, et ma täna ei saa. Selline tunne, et ma pean pidevalt vabandama selle pärast, et tegelikult ma tahan lihtsalt omaette olla.
Lisaks probleem naabrimutiga, kes justkui kargab nimelt toast välja just siis, kui ma olen samuti kusagile minemas. Kas ta ootab ukse taga, mil ma ukselingile vajutan ja siis teeb näo, et täiesti juhuslik kokkupõrge ja hea viis hakata arutama ühistu probleme, kurta ilma üle ja näidata oma esikus asetsevat uut vaipa? “Kena vaip, aga mul on tõesti kiire”. Ma korrutasin seda lauset vähemalt kolm korda, aga ikka ei saanud sealt minema. Tegu ei ole üldse seniilse inimesega, seega ma ei saa aru, mis täpsemini mõistmatuks jäi.
Sellest, kuidas ma poodides tuttavat nähes riiulite vahele varjun, võiks kirjutada terve raamatu. Koos näpunäidetega “5 nippi kuidas end osavalt makaroni taha peita”.
Kõige piinarikkamad kohtumised on liftis, nende inimestega, kes tahavad koheselt hakata kogu oma elulugu jagama. Siis tundub isegi 3ndale korrusele sõit liialt piinarikas. Selleks kulub terve igavik. Tunnen kuidas hakkab palav, selg läheb märjaks. Siis hiljem veel need piinlikud viisakusväljendid. “Head päeva!”, tegelikult ei huvita mitte kedagi, kuidas su päev möödub. Või siis “helistame siis, tule külla” ja nii edasi. Me mõlemad teame, et seda ei juhtu nagunii mitte kunagi, ma ei laseks sind oma kodu uksest sisse, aga ikka iga kord kui kohtume, laseme need laused üle huulte.
Jah, ma eelistan vist pigem piinlikku vaikust, kui pealiskaudseid vestlusi. Ma naudin üksindust. Siis lendab minu mõte paremini, ma haun peas oma plaane ja kogun ennast. Mind väsitavad inimesed, kes end kui takjad külge riputavad, pidevalt üritavad aktiivset vestlust aretada — kurta ja arutada kõige üle. Ma tihti ei suuda keskenduda sellele, millest jutt käib vaid mõtlen, et huvitav, kas tal sõpru ei ole?
Minu kodu on minu kindlus. Kui ma tahan teid näha, siis annan märku. Mina juba üksindusse ei sure, selle pärast ei pea keegi muretsema. Jätke mind lihtsalt rahule!
