Naine õpetab: kõige lollikindlam taktika, kuidas lapsed ja uus mees omavahel klappima saada
Eile avaldasime õnnetu üksiema kirja, kes pelgab, et peabki alatiseks üksi jääma, sest pojad ei salli tema peigmehekandidaate. Lugejad pakuvad välja kasuliku nipi, kuidas lapsi uue mehega harjutada ja nende vahel hea ja usalduslik suhe luua!
Lugeja kirjutab nii:
Vale lähenemine algusest peale. Olin ise aastaid tagasi täpipealt sama probleemi ees. Kogu asja juures on eriti keerukas, et mees, kelle oma ellu võtad, peab lastega sobima. See kitsendab tublisti valikute ringi. Järgmine moment on valida taktika, kuidas mees lastega tuttavaks teha. Mina ei hakanud mingit peigmehe-juttu ajama. Poistel ja meestel on ju lõppude lõpuks palju ühist. Sellele peakski toetuma. Mees, keda oma ellu soovisin, fännas purjetamist, jalgpalli, mõnesid arvutimänge ja paari ala veel. Kui meest ja lapsi omavahel tuttavaks hakkasin tegema, siis läbi nende harrastuste. Tegime neid asju koos ning lastele hakkaski mees meeldima - kui inimene ja sõber. Kuna ta neile meeldis, siis oli juba lihtne asja suunata nii, et võtame ta perre ja meil kõigil on toredam. Ei ole seda kunagi kahetsenud. Mees osutuski neile suurepäraseks sõbraks paljudeks aastateks, tänu temale sai üks mu lastest endale väga hea eriala ning mu lapsed said tugeva ja hea aluse eluks. Nad on parimad sõbrad praegugi.
Teine lugeja kirjeldab samasugust taktikat:
Esimene kohtumine laste ja mehega peaks olema "juhuslik" ja väljaspool kodu, kohas kus langevad kokku mehe ja laste huvid. Lihtsalt "kihvt onu!" Teine kord samuti väljaspool kodu ja kinnitama "kihvti onu" muljet. Naine võiks hoopiski mängida teisse väravasse ning mehe ja laste kohtumisel olema külm mehe suhtes. "Rünnates" "kihvti mehe ja laste ühist huvi" ühendab naine oma "vastasleeri", sidudes rohkem meest lastega läbi nende ühise huvi, fantastilise tegevuse... Mida soojemaks lähevad laste-mehe suhted seda enam "sulab" naine ja "näeb", et mees on vist ikka tõesti vahva. Laste rõõm on suur, kui see vahva mees jääbki lõpuks nende juurde.
Vähemalt mul ema kasutas seda taktikat kui 12a lapse kõrvale omale uue abikaasa majja tõi. Siiani oleme väga head sõbrad. Pärast (täiskasvanuna) ta rääkis sellest mulle ja me naersime koos! Olin raske teismeline ja keeldusin kellegigi vastuvõtmist meie poolikusse perre. Ükski kodus alanud või kohe koju jõudev tutvumissuhe ei võtnud vedu. Kuid kasuisaga kohtudes kuskil aasta huvitavates kohtades ühistes tegevustes, kus ta mind aitas ja õpetas ning ema "poolehoiuta" suhtumine kasuisasse tekitas hoopiski liidu minu ja kasuisa vahel ema "vastu".
