Kas andekad lapsed jäävad koolis kahe silma vahele?
Andekad lapsed on suure tõenäosusega järgmise generatsiooni innovaatorid ja juhid. Ometi on erakordselt targad lapsed tihti klassiruumis nähtamatud, nad ei õpi enda tasemele vastava õppeprogrammi järgi, neil puudub õpetajate toetus ja isiklik motivatsioon oma potentsiaali arendamiseks.
Vanderbilti Ülikooli Peabodi Kolledži uurijad viisid läbi 30 aastat kestnud uurimuse, mis jälgis 300 andeka lapse elu alates vanusest 13 kuni vanuseni 38. Jälgiti nende hariduskäiku, samuti äri, kultuuri, tervishoiu, teaduse ja tehnoloogia valdkondade saavutusi. Uuringu tulemused avaldati hiljuti ajakirjas Psychological Science. Tegemist on siiani ulatuslikuma uuringuga, mis andekate laste kohta läbi viidud on.
Uurimust juhtinud professor David Lubinski sõnul pakub ulatuslik uurimus sissevaadet andekate laste täieliku potentsiaali mõistmiseks. Lapsed valiti uurimuse jaoks, kasutades vastavalt nende vanuserühmast vanematele lastele mõeldud teste (above-level testing). See on tavaline protseduur, avastamaks äärmiselt intelligentsete laste tõelist taset, sest oma vanuserühmale vastavate testidega saaksid nad lihtsalt parima tulemuse ega oleks võimalik hinnata nende tõelisi teadmisi. Uuringus kasutati lapsi, kes vanuses 13 või nooremalt verbaalsel SAT testil ja matemaatika tulemustes kuulusid 0,1 protsendi kõige kõrgema skoori saanud õpilaste hulka. Laste tulemused testidel olid lihtsalt suurepärased.
320 uuringus osalejast 203 läks ülikooli magistri- või veelgi kõrgemat kraadi omandama. Nendest 142 (umbes 44 protsenti) omandas ka doktorikraadi. Enamik lapsi alustas karjääri kas vanemjuhina mõnes ajakirja Fortune 500 loetletud firmas, neist said kas edukad tarkvarainsenerid, arstid, juristid või avaliku korra juhid. Üks uuringus osalejatest oli isegi USA presidendi sisepoliitika nõustaja.
Kasutamata potentsiaal jääb kooli kinni
Olenemata uuringus osalenute märkimisväärsest edust, lisasid uurijad, et need erakordselt andekad õpilased sattusid oma teel ka takistustele, mis mõnikord jäidki tagasi hoidma nende täieliku potentsiaali kasutamise võimalusi.
Tavakooli tingimused ei vastanud nende õpilaste suutlikkusele õppida ja läbi töötada keerukat materjali. Kui õpilased alustasid algkooli või keskkooli, olles juba selle õppetaseme õppematerjalide tasemest üle, juhtisid õpetajad tihti tähelepanu neilt õpilastelt eemale, et tegeleda rohkem õpilastega, kellel oli õppetööga raskusi. Uurimuse järgi kannatasid need erakordselt andekad lapsed seetõttu pettumuse ja liiga väheste saavutuste tõttu.
Üks uuringu läbiviijatest, Harrison Kell, väidab, et arvamus justkui andekatel lastel ei ole üldse abi vaja, on kindlasti vale. Need äärmiselt kõrge IQ-ga inimesed (keda mõned kutsuvad “hirmuäratavalt tarkadeks”) saavad küll hästi hakkama klassiruumis, kuid nad ei saavuta oma täit potentsiaali, kui neile ei anta lisatööd.
On küll olemas programmid, mis on mõeldud abistama õpperaskustes õpilasi, kuid riiklikul tasemel puuduvad sarnased abiprogrammid erakordselt andekatele lastele. Lubinski lisab, et mida suurem on õpilase intellektuaalne võimekus, seda raskem on sellele õpilasele leida sobivaid hariduslikke väljakutseid ja vastavat õppeprogrammi.
Lubinski sõnul selgus uuringust, et väljapaistvalt heade matemaatika ja suulise arutluse oskustega õpilasi motiveeris kõrgete tulemuste saavutamisel nende õppetasemele vastava õppematerjali kättesaadavaks tegemine. Erakordse inimvõimekuse loomiseks ja selle arengu hoidmisel läbi elu on vajalikud oskused, motivatsioon ja võimalused.
Allikas: Telegram
