Lapsepõlv terrori all: vend peksis mind jalgadega nii kõvasti kõhtu, et arvasin, et ei saagi kunagi lapsi...
Sündisin ühes pisikeses Eestimaa külas. Vanemad elavad tänaseni selles majas. Meie peres oli peale minu kasvamas ka minust 2,5 aastat vanem vend. Vanemate eelnevatest abieludest oli isal üks tütar ning ka emal kaks poega, minust kõik vanemad.
Sündisin siia ilma kogemata nagu ema on öelnud, rohkem ta ei olevat pidanud lapsi saama viljakusprobleemide tõttu. Ometigi olevat ta saanud justkui läbi ime oma unistatud tütre.
Kas just unistatud, mina nii küll ei arva.
Kodus olev väike vend olevat aga olevat reageerinud minu sünnile väga negatiivselt. Sünnitusmajast tulles olevat ta hetkel, mil ema ei näinud, proovinud mind lausa lämmatada, istudes mu näo peale. Ime läbi sai ema õigel ajal jaole. Ema rääkis, kuidas väga raske iseloomuga venna rahustamiseks ta pidi talle pidevalt mänguasju või kommi ostma.
Kui vanemad olid tööl, peksis vend mind armutult
Mäletan oma lapsepõlve üpris selgelt alates ajast, mil ema peale lapsehoolduspuhkust tagasi tööle läks. Mäletan oma ühte ja ainsat mänguasja, milleks oli ühe katkise kleidiga nukk (kleit on mul siiamaani alles), samuti oli mul ka üks kaisukaru. Vennal seevastu oli väga palju mänguasju, kuid mina olin oma ühe nuku üle väga õnnelik, armastasin seda nukku väga.
Vanemad jätsid meid vennaga kahekesi koju, kui nad tööle läksid, selleks lukustasid nad meid väikesesse tuppa, jättes sinna ka väikese pissipoti. Lõuna ajal käidi kodus meid vaatamas. Aga vend reeglina hüppas aknast välja ning läks tuppa tagasi, tehes ukse teiselt poolt lahti. Tihti jäime ka õhtuti kahekesi koju, kui vanemad peol käisid. Minu jaoks olid need tunnid aga kohutavad, kuna mäletan, kuidas vend kasutas juhust, et süüdistada mind, kolmeaastast last, kõiges, mis tema elus nö valesti tema arust on. Ta peksis mind käte, jalgade või mis tahes asjaga, mis kätte juhtus. Nutsin ja karjusin ning põgenesin laua alla peitu.
Mida aastad edasi, seda hullemaks peksmine läks — rusikatest hullem oli peksasaamine haamri, keti või juhtmega. Kui vanematele rääkisin, siis reeglina ei võetud midagi ette, või öeldi, et ma ei kaebaks pidevalt. Peitsin pidevalt kodus igasuguseid juhtmeid ja muid taolisi esemeid, et ennetada nendega peksa saamist. Vend korrutas mulle pidevalt, et ma pole ju mitte keegi, olen rämps.
Arvasin pikalt, et ma olen samuti poiss, kuna minus ei olnud midagi, mis meenutaks ühte väikest tüdrukut. Minu juuksed lõigati alati lühikeseks, kandsin venna vanu riideid ning pidin tegema ka poistetöid nagu puude riitaladumine. Vend ütles, et tema ei taha ning ei tee ja keegi teda sundima ka ei hakanud. Kui ma kooli läksin, siis hakati mind poisiliku välimuse pärast narrima ning reeglina olid ka riided kusagilt õmblustega parandatud ning pikast kandmisest määrdunud (sokke ja aluspesu sain käsitsi ise pesta kraani all, pesumasinat ise tööle panna aga ei julgenud), vend vastupidiselt käis riides nagu väike rikkurist prints.
Ka koolikiusamisest polnud pääsu
Isegi õpetaja narris mind, sest oli minu emaga aastaid tagasi kõvasti raksu läinud. Sel põhjusel mu venda sinna kooli ei pandud. Mina aga pidin sinna kooli minema ning lisaks õpetajale kiusas mind ka tema lapselaps. Kuigi õppisin hästi, olid alati tunnistusel kolmed. Vend teises koolis suutis isegi peaaegu istuma jääda, kuid pääses mitmeid aastaid vaid suvetööga, endal tunnistusel kahed.
Mingil hetkel hakkasid mu täditütred mulle oma vanu riideid tooma ning mu ema viimaks lubas mul hakata ka juukseid kasvatama. Narrimist tuli aga veel, kuna viimaks ema ei viitsinud aidata mul juukseid hooldada ning tavaliselt olid juuksed pesemata ning mingi pusa neis ikka oli. Tundsin siiski ennast ilusana, kuid mõtlesin endiselt, et olen raiskuläinud inimene ning minust nagunii asja ei saaks. Uskusin seda juba seetõttu, et vend oli mind pidevalt jalgadega kõhtu peksnud nii, et hing kinni — arvasin, et ei saa kunagi suurena lapsi. Samuti olin arvamusel, et mu närvikava oleks liiga rikutud, olin väiksest peale omandanud neurootilise häire nimega sundneuroos mis sundis mind vältima ebaloogiliselt kasvõi teatud riideid, värve, arve või mida iganes, mida võisin seostada peksasaamisega. Hiljem teismeeas suutsin ka selle probleemiga sügavalt tegeleda, et terveneda.
Kui liikusin edasi põhikooli, kooli, kus õppis ka minu vend, siis ootas mind teadagi samuti koolikiusamine. Vend oli suutnud omalt poolt eeltöö ära teha. Samuti asusid sinna õppima need, kes mind narrisid. Vend oli totaalselt ära hellitatud teismeline, kes sai iga oma nõudmise peale uue arvuti, telefoni või mille iganes. Lühikese ajaga ta aga tüdines vanast asjast ning müüs need kiirelt maha, saades vanematelt jälle uue. Minu olukord lahenes pisut siis, kui vend jättis pooleli sealse keskkooli ning asus teise linna kutsekasse õppima. Kutsekates ta suutis püsida reeglina vaid aasta ning sai aru, et erinevad erialad pole ikka tema jaoks, sedasi rändas ta erinevate koolide vahet aastaid. Keskhariduse omandamiseni ikka ei jõudnud, vanemad samal ajal maksid kinni tema üürikaid, kuna ühikad talle ei kõlvanud, andsid iganädalaselt suure summa raha ning maksid kinni ka lõbustused. Vahepeal, kui vend ei viitsinud kooli minna, siis kodus sain endiselt terrorit. Korra lausa lõppes see minu suitsiidikatsega, kuna ema tuli vennale appi minult telefoni käest kiskuma kui proovisin politseisse helistada. Isa ei julgenud samuti vahele tulla, kuid ütles, et nad mind rahule jätaks, sest nii ei sobi. Haiglas aga ei julgenud ma öelda, et see kõik on kestnud pisikesest peale, kuna kartsin, et vanemad võetakse vastutusele.
Vägivaldse mehe juurest tagasi kodusesse terrorisse
Kõik see lõppes siis, kui otsustasin teismelisena kolida oma tollase peigmehe ning tema vanemate juurde, eriti ka põhjusel, et olin sattunud peale mitu korda emale ja teisele mehele. Emapoolne kius ja mõnitamine tegid oma töö, kuna kartis, et räägin selle välja. Samuti olin peale bioloogiatunnis õpitut emalt küsinud, et kuidas vennal saab olla veregrupp, mida tema ning isa veregrupiga pole võimalik saada (ilmselt mu vend polegi minu isa poeg). Mõnda aega suutsin olla rahus, kuid olles veel tollal nii nõrk isiksus, ei lugenud ka märke oma peigmehes mis viitaks manipuleerimisele ja vägivallale. Põgenesin sealt tagasi vanemate juurde. Vend oli sealt oma pruudi poole kolinud, kuid vanemad kandsid endiselt kõik ta kulud.
Minu elu vanemate juures nägi sel ajal välja selline, kus ma hoolitsesin, et kodu oleks korras, soe toit laual ning isegi aed korras, olgu tegemist siis rohimisest kaevamistöödeni või puudelõhkumisest talvise lumerookimiseni. Siiski olin eluga rohkem rahul, kuigi ema nõudis vahepeal, et lõpetaksin sõpradega ajaveetmise, kuna muidu kodus jäävat edaspidi kõik tegemata. Selle asemel, et vahepeal oma seebiseriaalide tagant nina välja pista ja ise tolmuimeja kätte võtta või pesu välja kuivama viia. Isegi kui jäigi üks lõunasöök valmistamata, siis sain vanemate poolt korralikult süüdistusi kuulda kui laisk ja häbematu ma olevat, kuna nemad käivad tööl.
Kui sain aga täisealiseks, siis hakkasin elama Tallinna ja Tartu vahet, lõpetasin töö kõrvalt kaugõppega gümnaasiumi ning nädavahetused olin vanemate juures. Kuigi rahaliselt olin üürikorterit omades suurtes raskustes, siis ema nõudis, et pean ikkagi neid ka toetama, nädalavahetused aga veetsin maal koristades. Kui vahepeal asusin tööle kahele töökohale, siis vend oma naisega olevat emale ette heitnud, et selle asemel, et Tallinnas passin, võiksin hoopis koju minna ning majapidamist kasida, kuna liiga räpane olevat.
Vanemad helistavad ainult siis, kui midagi tahavad, aga ise pole mu lapsigi vaatama tulnud
Tänaseks olen kahe imearmsa lapse ema, elan rahumeelset pereelu ning omandanud ka hea hariduse ja mis peamine — kogu sellest möllust võimalikult kaugel. Vend seevastu elab endiselt vanemate rahade eest koos oma uue kallimaga, käies veel läbi minu tollase vägivaldse ekskallimaga ning omades hoolimata pikkadest kooliaastatest endiselt põhiharidust. Minu vennanaine, kes on minu ekskallima väga heaks sõbrannaks saanud, ei kannata mind silmaotsaski. Tema süüdistuste kohaselt ma himustavat vanemate maja ning samuti suudab ka vennale igasuguseid fantaasiaid kokku rääkida, samal ajal vahepeal käies maal sinikatega näol. Et sellest veel vähe oleks, siis vend on vanemate nimel suutnud nende endi lohakusest võtta hulganisti kiirlaene ja järelmakse, mida samuti on ema mulle telefoni teel kurtnud.
Tänaseni aga kestab see nii, et ema helistab mulle vaid siis kui tal midagi minult vaja on. Mu vanemad pole aga käinud minu koolilõpetamisel, minu laste sündides neid vaatamas ega midagi, minu nooremat last nad pole isegi näinud, on vaid olnud hunnik lubadusi. Viimati käisin neil külas, kui olin veel rase ning selg oli tugevalt haige, pidin pettuma kõvasti kui isegi siis ema hakkas mind kamandama, et tõstaksin õhtusöögilauas vennale ja tema naisele toitu ning täidaksin muud tema korraldused. Nagu ikka — proovis ta minu sealkäigust võtta maksimumi, kuid ei näidanud sugugi rõõmu välja minu enda pärast. Tema silmis olen alati olnud justkui Tuhkatriinu, ainsa erinevusega, et tema on minu pärisema.
Minu kahest vanemast emapoolsest vennast on saanud alkohoolikud, kel pole ei lapsi ega naist ning reeglina on alati puudunud emapoolne tugi. Isa vanim tütar on mulle teadaolevalt aga aastaid õnnelikus abielus ning mitme lapse ema, isaga ta peale mu venna sündi ei ole rohkem suhelda soovinud.
Kogu oma minevikust on mul aga nii palju õppust võtta ning pidada silmas elutarkusi, peamiselt just seda, et kuidas olla oma mehele truu naine, oma lastele hea ema ning kindlasti neile alati öelda, kui väga ma neid armastan.
