Seitse aastat hädaabikõnedele vastanud Iris: neid emotsioone, mis sündmustega kaasa saad, on raske maandada
Pisikese Ralfi sünd on ehe näide sellest, kuidas numbrile 112 helistades, on võimalik kriitilisel hetkel võimalik loota ligimese abile, kes asub justkui nii kaugel, aga samas vaid ühe telefonikõne kaugusel. Ja vahel on sel inimesel võim päästa elu.
Seitse aastat Lõuna prefektuuri operatiivliini kõnedele vastanud Iris Lints (31) ja tänaseni Lõuna häirekeskuse päästekorraldajana töötav Merilin Talu (39) puutuvad oma igapäevatöös kokku kõnedega, mis jäävad pikaks ajaks hinge kraapima, aga harvad ei ole ka hetked, kui neile helistavad inimesed, kellel lihtsalt ei ole mitte kellegi teisega rääkida või kellel täiskuu pea segi on ajanud. “Meil oli politseis kalender seina peal ja sealt jälgisime alati täiskuu saabumist. Palju väljakutseid tehakse erinevatel rahasaamise kuupäevadel ja nädalavahetustel,” räägib Iris.
Kiirabile edasiminevatest kutsetest on esikolmikus kõrge vererõhk, valu rinnus ja kõhumured. Politsei topis on joobes isikud, liiklusõnnetused ja lähisuhtevägivald. Päästjad maadlevad automaatsete tulekahjusignalisatsioonide häirete ja väljaspool hooneid toimuvate tulekahjudega ning on abiks teistele ametkondadele. Mõnikord vajab kiirabi patsiendi tõstmisel tuge või on politseil vaja hoone uks kiirelt avada. “Keskmiselt tuleb ööpäevas ühte keskusesse 2700 kõnet. Päevas on ühel päästekorraldajal umbes 120 kõnet,” kirjeldab Talu.
