“See oli tõesti raske — kõik need halvad mõtted jooksid peast riburada läbi ning mina ja mu elu tundus täiesti mõttetu,“ kirjeldab ta murdepunkti.

Lauljanna hakkas taas vajuma tuttavasse mustrisse, kus tahtis kogu maailma eest põgeneda, aga kui enne oli ta seda teinud enda jaoks, siis nüüd kadus igasugune tahe. Kipitama hakkas tohutu koduigatsus ja kuigi kotid olid peaaegu kokku pakitud, ei andnud Helen veel alla. Tahtejõu toel sundis ta end istuma ja mediteerima.