Hiljutisest uuringust välja tulnud protsent meeste kohta on liiga kõrge. Mis sellest järeldama peaks?

Mina ütleks selle kohta nii, et mehed on meie ühiskonnas võibolla vähem hoitud. See, et nii suur hulk mehi ei ole tahtnud elada ja on otsustanud ära minna siit elust tähendab, et ilmselt mingile hulgale meestele on elu siin väljakannatamatu. Nad tunnevadki, et neid ei ole piisavalt hoitud.

Kas inimesed julgevad enesetapust rääkida ja kui ei julge, siis miks?

Meestel eriti on tihti mõte või veendumus, et mina pean kõigega ise alati hakkama saama. Ise parandan pesumasinat ja putitan autot, ise teen ka oma pea terveks. Uurimiste käigus oleme aru saanud, kuidas mehed sellest räägivad — kui mõnel sõbral on minig vaimse tervise probleem ja ta räägib sulle sellest, siis ütleb samas, et ma ise aitan, ei ole vaja kuskilt mujalt abi otsida. Ise hakkama saamine on tugevalt meestele sisse juurdunud.

Naised julgevad rohkem seda teemat puudutada?

Naistele paistab, et on aeg-ajalt lubatud olla nõrgem või haavatavam. See ei ole nii suur tabu. Siiski on küllaltki palju neid naisi, kes peavad ka seda nõrkuseks.

Kõik elavad elus läbi raskeid aegu või seisavad silmitsi mõne suure probleemiga. Nagu ütleb vanasõna: “mis ei tapa teeb tugevaks”. Miks mõni mees valib selle tee, et lüüa kõigele käega ja mitte võidelda, et leida lahendust?

Enesetapu otsust ei ole ka nii lihtne teha. Kõigil on elus raskuseid tõesti, aga oleme bioloogiliselt, kui ka elukogemuste mõttes erinevalt varustatud, et nendega toime tulla. Mõjutavaks saabki näiteks sinu üldine stressiga toimetuleku valmidus või see, kas sul on elu jooksul olnud võimalus õppida, et vajadusel osata abi küsida. Muuhulgas ka seda, kuidas oma raskete tunnetega hakkama saada või ära seedida mingisuguseid kaotuseid või raskuseid. Meestel soovitatakse tegelikult juba lapsena kõik raskused alla suruda, sest “mehed ei nuta”. See saab selgeks juba väikestele poistele. Sa ei tohigi ennast tunda kurvana või sul ei tohi valus olla. See võib hakata kätte maksma hetkel, kui päriselt on valus ja midagi selle tundega teha enam ei oska.

Väljend “mis ei tapa, teeb tugevaks” tegelikult alati ei pea paika. Kui meiega juhtub midagi traumeerivat, siis see pigem muudab meid haavatavamaks järgmiste olukordade suhtes. Paljudel juhtudel, kui saadki mõne hingehaava ja ei saa teiste toetust või ei leia ise õigeid vahendeid üles, siis oledki haavatavam. Töökaotus, suhtepurunemine — kõik need asjad lõpuks kuhjuvad üksteise otsa. Sellest võib välja tulla tugevamana, kui leiad väga head ressursid ja oled oskuslikum. Näiteks inimesed, kes on välja tulnud depressioonist, nad tunnevadki, et nad on tugevamad, samas teadlikud ka selles, et see võib uuesti korduda. Seekord on nad hästi varustatud, nad teavd mis neid aitab.

Aga kas mehe mõttemaailma on võimalik muuta selliselt, et tal enesetapumõtted kaoksid?

Kui uuringus toodi riskifaktorina välja töötust, üksi elamist ja olemist, alkoholiprobleeme, siis sarnaste riskifaktoritega inimesed on praegu ka elus ja elavad hästi.

Mis vanuses lapsega (poisiga) peaks enesetapust rääkima?

Ma ei tea, kas sellest tingimata peaks kõikide poistega rääkima. Pigem tuleks juba väga pisikesi põnne aidata ja õpetada selliselt, et kuidas oma raskete tunnetega hakkama saada. Tundeõpetust ja kasvatust ning emotsionaalset sõnavara laiendada. Seda selleks, et neil oleks võimalus ennast väljendada ja ise hakkama saada oma kurbusega või vihaga, mitte neid tundeid õpetada ära peitma või alla suruma.

Seega teismeealine võiks juba osata kontrollida oma mõtteid ja tundeid selliselt, et ta saab hakkama halbade ja ennasthävitavate mõtete peast välja viskamisega?

Teismelistel on alati raskem, sest emotsioonid on alati tugevamad, aga samas see ajuosa, mis aitab neid juhtida, kontrollida ja planeerida, ei ole veel nii hästi välja arenenud. Aga üks teismeline võiks teada küll, kuidas end austada või lohutada. Tal võiks olla juba olemas see sõnavara, et rääkida, mis tema sees toimub.

Surmaga seotud mõtteid on küll teismelistel rohkem, kui täiskasvanutel, sest hakatakse mõtlema elu mõtte peale. Tahes tahtmata mõeldakse ka surma peale. Igasuguseid eksistentsiaalsed mõtted tulevad esile ja sageli on päris paljudel ka mõtteid enesetapust. Seega peaks noortega kindlasti rääkima ja anda mõista, et enesetapp ei ole kunagi ühegi probleemi lahendus.

Videomängud — kas need võivad mõjutada lapse, teismelise ja ka täiskasvanu arusaama suitsiidist, tapmisest ja surmast?

Tegelikult teevad ka väiksemad lapsed juba vahet mängul ja reaalsusel. Sõltub ka sellest, mida inimene veel teeb ja millised on tema teised elukogemused. Kui mingil põhjusel inimene tegeleb ainult arvutimängudega, siis võib reaalsustaju pisut nihkes olla. Kui mingil põhjusel muid asju ei saagi teha ja ollakse ainult kodus ja mängitakse arvutiga, siis jah, vaimne seisund võib olla sellest mõjutatud.

Miks rohkem mehi need agressiivsed tapmismängud erutavad?

Poistel ja meestel on sellist tüüpi stimulatsiooni järgi ilmselt suurem vastuvõtlikkus ja vajadus. Igasugused võitlemised, võistlemised ja tulistamised on meestele mingis mõttes vajalikud. Neid vajadusi ei pea tingimata ära keelama vaid seda näidata tsiviliseeritumal moel nii, et see päriselt viga ei teeks.

Palju on räägitud sellest, kuidas sotsiaalmeedia õhutab naistes alaväärsust ja paneb ennast pidevalt nn. “iluideaalidega” võrdlema. Kas see kehtib meeste puhul samamoodi?

Ikka. Kui oled ennast teistega harjunud võrdlema ja teistel on kõik väga ilus ja hästi, sinul ei ole. Sinul ei ole iga päev nii ilusad toidud ja kiftid autod, aga kõigil teistel justkui kogu aeg on. See mõjutab kindlasti enda väärtusetunnet, enesehinnangut ja meeleolu. Seda on uuritud ja see võib tõesti teha inimese depressiivsemaks.

Mis on levinumad põhjused miks mehed enesetapule mõtlema hakkavad?

Seal võivad olla asjad, mis on lapsena juhtunud või mõni elusituatsioon, suhted sõprade või klassikaaslastega, mitmeid põhjuseid, mis ajendavad selle mõtlemist. Sageli on taustal mitmeid erinevaid probleeme ja siis tekibki pundar.

Miks ikkagi keskealine mees otsustab lõpuks oma elu ise lõpetada?

Uuringu andmetele toetudes on selline mees tõenäoliselt jäänud üksildaseks, tunneb ennast väärtusetuna, lootus on kadunud, midagi paremaks ei lähe ja tunne, et kõigest olulisest on teda ilma jäetud. Tihti on asjasse segatud ka mingid kroonilised terviseprobleemid. Uuringust tuli välja ka seos nägemise ja kuulmisraskusega, ka see on omamoodi kaotus, kui mees tunneb, et on oma võimetes kaotanud.

Kui mees on enesetapule väga lähedal, siis kas sellest mustast august on võimalik ka täiesti üksinda välja tulla?

Välistada seda ei saa, sest on mehi kes ise pöörduvad nõustajate või arstide poole, mõned alustavad ise sõbraga sel teemal vestlust. Pigem on oluline siinkohal, et need, kelle poole pöördutakse, võtaksid seda tõsiselt, mitte ei keeraks selga. Ka mees vajab inimlikku tuge mõnikord.

Kui mees on heas paarisuhtes ja mõtleb raskeid mõtteid, kuidas võiks naine meest toetada ja aidata?

Tuleks võtta neid mõtteid tõsiselt, mis mehelt tulevad. Ennast tuleks kurssi viia ja nende teemade kohta lugeda. Võib kasvõi koos minna psühholoogi või psühhiaatri juurde. Muidugi on parem, kui rohkem inimesi sellest seisundist teavad. Sõbrad ja lähedased, et ka nemad oskaksid märku anda, et nad on olemas ja hoolivad.

Kokkuvõttes — meestele on sisse kodeeritud, et nemad on tugevam sugu ja peavad elus ise kõigega hakkama saama. Tunded ja emotsioonid on pigem naiste rida. Kuidas saab seda standardit pehmemaks muuta?

Ühiskonnas võiksidki muutuda meie endi hoiakud ja suhtumine. Mõelda selle peale, kuidas meie meestesse suhtume. Kas neile on lubatud mingit moodi nõrkust või haavatavust välja näidata? Peaks olema.

See on huvitav punkt, sest mina arvaks, et naised ei huvituks pigem kivinäoga mehest, kes oma tundeid ja emotsioone välja ei näita. Äkki on see muutumas ja ka naised on rohkem toetavamad?

Vanemates põlvkondades, kus kasvatati omal ajal sõduripoisse, tõuseb see asi rohkem esile. Praeguses ühiskonnas justkui selliseid mehi enam nii palju vaja ei ole. Pigem on vaja selliseid, kes saavad enda ja teiste tunnetest aru, ning saavad suhelda, mis on ka edukuse näitaja.