“Emadele meeldiks mõelda, et isa jääb peale lahkuminekut surmani üksikuks. Lapsi ta rohkem ei tohi saada. Punkt. Aga oma lapsi ka ei näe. Sest lapsed on ema omad. Tean meest, kes rääkis, milline tühjustunne teda tabas, kui elukaaslane ta maha jättis ja lapse minema viis. Tegemist on korraliku ja elatist maksva mehega. Lapsega kohtub regulaarselt iga nädal, osaleb õppimises jne.

Aga see ei ole enam see. Lahus elav laps ei ole enam sinu laps selles mõttes, mis ta varem oli. Ja ka isa ei ole enam selline isa. Mõni ime, et ta siis uue abikaasaga uue lapse sai. Ta saab nüüd jälle normaalset pereelu elada. Loomulikult käib ka esimene laps regulaarselt isa juures, aga see pole enam see… ta ei ole isa pereliige. Seda ütleb isegi seadus! Pole samast leibkonnast, vaatamata sellele, et ta maksab korralikult elatist.

Ma mõistan ka isasid, kes väiksele palgale vaatamata uue lapse saavad! Kas nad on ebaõnnestunud suhte ja kaotatud laste pärast igavesse üksindusse määratud? Ei, siis peavadki esimesed lapsed vähem elatist saama! Selline on ka tavaline pereelu. Ainult rikkad ei saa mitut last ja otsustavad ise, kui palju laste peale kulutavad!”