“Mind õudselt solvab, kui mind püütakse liigitada mingiks rõhutud vähemuseks, kes peab — kuidas öeldaksegi — sisse murdma uksest, mis pole kunagi suletud olnudki,” tõdeb ta. “Valimisõigus on olemas, tööd teha saab — mida kuradit veel tahta?”

Lisaks tunnistab Katrin, et avastas kord Facebookist enda kohta kommentaare lugedes, et kõige õelam ja õudsem netikommentaator polegi mingi perverdist vanamees, vaid keskealine koduperenaine, kõigi standardite järgi kõige keskmisem inimene üleüldse. “See on ilmselt kuidagi geeniahelasse kodeeritud, et sa pead teist naist enda kõrval alla tõmbama, et ise patriarhaadilt rohkem hüvesid saada,” möönab kirjanik, lisades, et seetõttu ta ka naisi väga ei usalda.