“Tegelikult ei ole lõpuks vahet, kas seal on üks, kaks, kolm, neli, viis või kuus last, kas seal on ema ja isa või millised nad täpselt on. Tähtis on, et selles peres on armastus ja laps tunneb seda,” kinnitab Palo. “Ja armastus peab olema tingimusteta. Laps peab aru saama, et ükskõik, mis ta teeb või ei tee, teda armastatakse ikka.”

Urve meenutab ka oma lapsepõlve ja kooliaega, kui tema ema teda praktiliselt üksinda kasvatas ning ta isa igatses. “Mõtlesin sellele igal õhtul ja kadestasin neid peresid, kus isa ja ema olid koos ning olin väga õnnelik, kui pere jälle kokku sai,” möönab naine. “Aga ometi oli mu lapsepõlv õnnelik, sest seal oli tingimusteta armastus.”

Lisaks otsustas Urve publikut provotseerida ja peatus traditsiooniliste pereväärtuste teemal pikemalt, tunnistades, et ta ei mõista peresid, kus mees ja naine on saanud koos lapsed, aga nad ei ole abielus. “Seda peaks küsima nende meeste ja naiste käest ja ma olen ka küsinud. Ma ütlen julgelt välja, et “okei, sul on naine, laps või kaks või kolm, sa pead sellest naisest nii palju lugu, et teed talle lapsed, aga sa ei pea temast nii palju lugu, et sa abielluksid temaga." Seletage mulle ära, mina sellest aru ei saa,” möönab Palo. “Mina väidan, et — alati on muidugi erandeid, aga erand kinnitab reeglit — naised üldiselt tahavad abielluda. Nad tahavad valget kleiti selga või pulmapidu või vähemalt teadmist, et oled abielus. Ehk siis see, et meil pooled lapsed sünnivad peredesse, kus ei olda abielus, ei ole üldiselt naise taga. Mis on meestel viga?”

Urve tunnistab, et ta räägib abielust just seetõttu, et see on lastele tähtis. “Teadmine kuklas, et emal ja isal on sama perekonnanimi, nad on abielus, näitab kindlustunnet. Ja see annab ka naisele kindlustunde,” teab Palo. “Muidugi, abielu ei anna mingit garantiid. Meil on palju häid näiteid, et vabaabielus paarid on õnnelikud ja abielus ei ole, aga siiski, kui üldistada, siis kui sa oled juba abielus, mõtled lahkuminekut hoolikamalt järele.”