Ma olin tegelikult ise ka samale mõttele tulnud. Mulle kohe tunduski, et olen haige, kuna ei saanud ega saanud alla võetud, kuigi proovisin küll ja veel. See peab olema geenides või midagi. Väga lihtne ja mingis mõttes rahustavgi oli süüdistada geene või sugulasi. Mitmetest teaduslikest uuringutest selgus aga vastupidine — vaid kuni neljal portsendil ülekaalulistest on tegemist geneetilise probleemiga. See tähendab, et vaid nii väike protsent inimesi on ülekaalulised oma toiduvalikuist olenemata. Ükskõik mida nad ka ei sööks. Seega võib ülekaalulisuse liigitada laias laastus siiski elustiilist tulenevaks probleemiks.

Liiga vähe minuteid

Suurt hulka vanemaid ei saa süüdistada ka selles, et nad on meile valed toitumisharjumused kaasa andnud, sest minevikku vaadates on neid aegu ju küll ja veel, kus tuli lihtsalt süüa seda, mida oli. Paljude peale, kes on viimase paarikümne aasta jooksul vanemateks saanud, võib aga näpuga näidata küll. On väga palju peresid, kus ise süüa ei tehtagi ning põhimenüü moodustavad rafineeritud tooted ja ületöödeldud toidud. Selliste toitumisharjumustega lapse ülekaalulisus on väga tõenäoline. Samuti see, et tal on tulevikus väga keeruline oma toitumisharjumusi tervislikumaks muuta.

Paar aastat tagasi Rootsis läbi viidud uuring tõestab ehedalt probleemi tõsidust. Paljud pered kulutavad söögitegemisele 14 minutit päevas. Kui tegemist pole just aja peale söögivalmistamise maailmameistriga, ei jõua selle ajaga midagi peale külmkapiukse avamise, pakendite avamise, toidu mikrolaineahjus soojendamise ja nõude masinasse paneku teha.

Geneetika ja kaalu numbri seost on uuritud palju ja ilmselt uuritakse veel ka tulevikus. Ka eestlased on nii oma geenide kui ka teadmistega mitmes laiahaardelises uuringus osalenud. Näiteks veerand miljoni geenidoonori andmete hulgast, mille seas on ka 6000 doonorit Eesti Geenivaramust, sõeluti suures rahvusvahelises uuringus välja ülekaalulisusega seotud geenivariandid. Kahes ülisuures rahvusvahelises uuringus, milles olid osalised ka Tartu Ülikooli ja Eesti Geenivaramu teadlased, sõeluti analüüsis välja 46 geenivarianti, mis seostuvad otseselt kehamassiindeksiga. Esimeses uuringus otsiti ligi 124 000 inimese genoomist geenivariante, mis seostuvad ülekaaluga. Vaatluse all oli ligi 2,8 miljoni üksikut geeni, neist jäi sõelale vaid 42.

Pirn, õun, liivakell

Teises uuringus leiti 190 000 geenidoonori hulgast 13 geenivarianti, mis mõjutasid otseselt rasvade ladestumist eri kehapiirkondadesse. Neist variantidest seitsme puhul oli selge seos sooga: need on omased naistele ning et need spetsiaalsed geenid soodustavad rasvumist kõhu ja puusa piirkondades. Ka need uuringud tõestavad taas, et väga vähestel inimestel on ülekaalu korral probleem geenides. Kui sööd õigesti, siis ei juhtu mitte midagi.

Küll aga võivad geenid rolli mängida siis, kui toitumine läheb käest ära ja kehal tuleb hakata määrama, kuhu rasv ladestada. Me kõik ju teame erinevaid kehatüüpe: pirn, õun, liivakell. Siit võib aga järeldada seda, et geenid määravad paljuski ära ka selle, kui tõsiselt meile ülekaalulisus mõjub.

Ebatervislikud ja koormaks kehale on üleliigsed kilod nii või naa. Kuid inimestel, kelle piht on suurem kui puus, on rohkem rasva just ümber kõhuõõne organite, mistõttu kimbutavad ainevahetushaigused, nagu teist tüüpi diabeet ja südame­veresoonkonna probleemid, neid inimesi tihedamini kui neid, kelle keharasv on kogunenud puusade juurde või jaotatud võrdselt üle kogu keha.

Geenidest suurem süüdlane

Kui geenid ei ole süüdi, siis millest selline rasvumisepideemia? Muidugi, me ei liigu enam nii palju ning meie toit ei ole enam sama mis vanasti. Oli aegu, kus arvati, et meid teeb paksuks liigne suhkru tarbimine, ning on olnud aegu, kus süüdlaseks on peetud liigset rasva tarbimist. Praegu ollakse arvamusel, et meid ei tee paksuks mitte suhkur ega rasv, vaid see, kui need kaks asja on kokku pandud — teate ju küll, vahukoor, juustukook … Me ei suuda süüa väga palju suhkrut ega ka rasva, kuid kui need asjad on koos, võime normaalseid koguseid ületada lausa kümnekordselt. Rasva ja suhkru kombinatsiooni esineb peaaegu igas toidus. Ja võib­olla on geenirike hoopis neil üksikutel inimestel, kes sellise asja peale juurde ei võta.

Geeniteaduse saavutusi saab tänaseks pidada juba lausa käegakatsutavateks ja argipäevasteks. Viimastel aastatel on kogunud populaarsust ka kõikvõimalikud geenitestid, mis tutvustavad inimesele tema geneetika eripärasid — milline toit sobib just talle kõige paremini, millist toitumis­ ja elustiili harrastada. Kui ükski neist siiski ei anna tulemust, siis palju õnne, sul ongi kehvad geenid. Õnneks eksis perearst ka minu geenide suhtes. Asi ei olnud geenides, asi oli minus.