Olenemata sellest, et olen olnud täisealiseks saamiseni oma vanematele suur peavalu, siis nüüd võivad nad minu üle uhkust tunda. Ja tunnevadki, sest läbi kavaluste eesmärkideni püüeldes olen suutnud kuidagi oma elu seada selliseks, nagu olen soovinud. Ja “kavaluste” all ei pea ma silmas mitte ebaausaid teid, vaid viise, kuidas ronida ilma varustuse-teadmisteta. Ma julgen arvata, et kõik see on tänu minu kohati hulljulgetele katsetele lüüa läbi seal, kus keegi ei usu, et ma seda suudan. Paljude edasi viinud katsete taga on minu peas pidevalt ringlev moto “küsija suupihta ei lööda”. Ja mida mul kaotada on, kas heietades pead norgu lasta, oleks parem variant?

Mul ei olegi olnud muid variante, kui mängida neid mänge ja loota, et õnnestub. Minu järjekindlus on viinud mind sihile ja kui ma täna vaatan tagasi möödunud aastatele, siis imestan isegi, kuidas ma seda kõike teinud olen…

Selle kõigega tahan ma öelda seda, et võimatuid asju ei ole olemas. Ja kui mulle alles hiljuti üritati selgeks teha, et ma ei saa väita, et saan kõigega hakkama, sest et ma olen inimene nagu teisedki — üleloomulike võimeteta, siis ma olen piisavalt hull, et arvata vastupidist. Just selline hämmastava panev hullus võib olla ka sinu võti, kui sul ei ole midagi muud anda. Sa lihtsalt pead olema veendunud selles, mida tahad, ükskõik millisest valdkonnast rääkides. See tuleb varem või hiljem sinu juurde, sina ära maga maha võimalusi. Ära tee allahindlusi nendel teedel, mis kannavad sind sinu unistusteni. Sul peab olema selg sirge ja siht silme-ees, et saaksid üks päev enda üle uhkust tunda!

Lugejad, kuidas teie täna oma noorusajale tagasi vaatate? Kas soovite, et midagi oleks rohkem teinud või midagi hoopis tegemata jätnud? Kuidas see teie tänast elu mõjutanud on?