44aastaselt lapse sünnitanud naine avaldab, miks ükski naine ei tohiks lapse saamisega nii kaua oodata kui tema seda tegi

“Hoitavad märgid algasid kohe peale seda, kui sain oma esimese lapse, Mara,” alustab oma juttu 44aastaselt veel ühe lapse sünnitanud Tessa Dunlop portaalile Daily Mail. “Olin siis 34aastane ehk aasta enne seda, kui mind oleks klassifitseeritud kui “geriaatriliseks emaks“ — vanus, millest alates võivad rasedusega tekkida võivad komplkatsioonid esineda mitmekordse tõenäosusega.”

Tol ajal tundus see termin Tessa jaoks koomiliselt arhailine. “Tundsin end noore ja tervena. Ma nägin nii noor välja (vähemalt nii ma arvasin!). Mitte mingil viisil geriaatriline. Aga inimesed olid hakanud tegema kommentaare nagu: “Sa peaksid juba alustama hakkama, kui sa ei taha, et Mara oleks su ainus laps.” Ja ma tean, kui nõme see on, kui sulle viljakuse kohta loenguid peetakse.”

Nii vastaski Tessa nendele loengutele silmade pööritamisega ja mõtetega, miks hetkel ei olnud just kõige parem aeg lapse saamiseks: töökaotus, halb aeg abielus, isa surm. “Ja kui ma olin viljakas varastes 30ndates, siis mõned aastad edasilükkamist ei muuda ju midagi, või mis? Oi, kuidas ma eksisin,” meenutab naine nüüd.

Kolm kuud tagasi, 44aastasena sai Tessa lõpuks veel ühe lapse. “Ma ei suuda uskuda, et Elena on siin. Ma olen nii õnnelik, et ma ei tunne isegi väsimust. Aga viimased viis aastat mu elust on olnud nagu sõit Ameerika mägedel, meeletu igatsus, purunenud lootused, lapsekaotus, viljakusravimid ja valu — nii füüsiline kui ka vaimne,” vaatab äsja taas emaks saanud naine tagasi.

Üsna kiiresti mõistiski Tessa, et hilisemas eas rasedaks jäämisega käib sageli kaasas ka valus reaalsus, millest paljud ei räägi. "Minu puhul tähendas see seda, et asi, mida ma mõned aastad tagasi loomulikuks pidasin, oli muutunud peaaegu võimatuks," möönas ta. "Ja seetõttu mu sõnum noortele naistele on: palun, ärge oodake. Ärge läbige seda teekonda, mida mina läbima pidin. Selleks ei ole kunagi ideaalset aega. Me ravisime oma abielu terveks, mu karjäär jätkus, ma sain üle oma isa surmast. Tuli välja, et kõik oli võimalik, välja arvatud lapse saamine. Ma olin 39aastane, kui me hakkasime abikaasaga proovima teist last saada. Midagi ei juhtunud. Kuus kuud ja siis möödus juba aasta. Ja jätkuvalt mitte midagi. Naise jaoks, kes lootis rasedaks jääda, oli aasta väga pikk aeg. Ja paanika aina kasvas. Kas ma olin selle liiga hiljaks jätnud?"