Mu vend tähistab veebruari teises pooles 41. sünnipäeva. Ema helistas hiljuti ja uuris, mis sünnipäeva korraldusest arvan, et kas teeme ikka kodus? Ja ehk tulen varem kohale, saame koos kartulisalatit ja muud söögikraami ette valmistada.

Ma saaks aru, kui mu vend oleks alaealine ja elaks veel seetõttu kodus, aga ses vanuses. Meie isa on kahjuks juba mitu aastat surnud, poeg on ema jaoks A ja O. Mina olen ammu abielus ja elan ka linna teises otsas, kohustuste tõttu jõuan emakoju ehk korra nädalas või harvemini. Aga vend on seal kogu aeg.

Olen mõelnud, kuidas asjad on nii kujunenud. Vend on minust mitu aastat vanem. Ise lapsena vaatasin talle alt üles. Tundus äge vanem vend, kes mängis bändis ja unistas sellest, et filmikoolis operaatoriks õppida. Kuna pidutsemine oli bändielu kõrvalt sage, siis kool jäi pooleli. Alguses oli ta juhutööde peal, viiamaks sai kontoritööle suurde firmasse. Läheb kella üheksaks kohale, käib päeval lõunal ja lõpetab punktipealt kell 17. Firma on väga suur ja kõik on oma pisikeses mullikeses, kus tehakse asjad ära ja minnakse koju.

Vennal oli vahepeal pikaaegne suhe, mis purunes kolme aasta eest. Pärast seda muutus kõik. Kuna ühisesse üürikorterisse jäi eks, siis kolis vend ema juurde tagasi. Mõlemal oli lohutust vaja: isa oli siis just veidi aega tagasi surnud. Ajutisest korraldusest sai aga püsiv. Vend pole enam korterit vaadanudki. Mulle on rääkinud, et praegu kulud väikesed, asukoht on hea ja kellegagi juttu ajada. Kui seal külas käin, on suisa imelik vaadata, kuidas ema pidevalt süüa teeb. Venna tuba on sassis, ema korjab sealt ise riided kokku ja peseb puhtaks.

Vend pole enam eriti sotsiaalne ka. Mõned vanad sõbrad on, kellega reedeti või laupäeviti käiakse linnas. Istutakse mõnes pubis maha, juuakse viis-kuus õlut ja sõidetakse siis koju välja magama.

Kogu see pilt on kõrvalt nii masendav. Ma tahaks venna sellest rutiinist välja saada, aga paistab, et see ei õnnestu. Kindlasti on olukord paljudele tuttav. Kes siis ei teaks mõnda täiskasvanut meest, kes emaga elab. Paraku on neid ka keskealiste hulgas.

Kui olin noorem, läksin kord kohtama ühe sõbranna koolivennaga, kes oli siis 28. Ma ei teadnud tausta tema elutingimuste kohta. Kutsus mu enda koju. Ootasin romantilist õhtut veini ja juustuga. Kui kohale jõudsin, tervitas lisaks temale uksel ka ema. Tal olid valmis tehtud kaneelirullid ja jõhvikajook. Istusime siis kolmekesi laua taga ja "ämm" uuris pingsalt minu tegemiste kohta. Küsis isegi mu kehakaalu. Jah, kehakaalu! Ütleme nii, et selle noormehega ma enam välja ei läinud. Kahju on, et ka mu enda vend paistab olevat selline, kes jääbki põllesabast kinni hoidma.