Vaatamata sellele, et nad käisid koolis koos tavaliste lastega, teadsid printsid ometi, et nad on teistsugused. Kord prahvatas kuueaastane Harry kaheksa-aastasele Williamile: „Sinust saab kuningas, minust mitte — mina saan teha seda, mida tahan!“

Just Wetherbys viis Harry oma kuningliku deklaratsiooni esimest korda ellu. Ükskord sikutas see väike ulakas vembumees muusikaõpetajat Robert Pritchardit sõna otseses mõttes püksi­säärest. Harry ihukaitsja Ken Wharfe püüdis oma väikest hoolealust korrale kutsuda. „Lõpeta, Harry.“

Lõpuks, kui õpetaja ei suutnud enam sikutamist ignoreerida, küsis ta: „Mis on, Harry?“

Väike paharet näitas näpuga õpetaja lahtisele püksilukule ja vastas: „Härra Pritchard, ma näen teie nokut!“

Kui Diana sellest intsidendist kuulis, naeris ta pisarateni. Kaks päeva hiljem, kui ta uuesti Wetherbysse sattus, pöördus ta õnnetu muusikaõpetaja poole ja ütles: „Härra Pritchard, ma kuulsin, et mu poeg nägi paar päeva tagasi teie nokut.“

Pole ime, et Diana ütles kord: „Harry on nagu mina. Natuke ulakas.“

Kuna Diana tahtis olla „hea ema“ ja Charles täitis sageli ametikohustusi, langes Harry distsiplineerimise ülesanne lapsehoidjale. 1990. aastaks lekitas kumbki abikaasa ajakirjandusele lugusid. Ja nende töötajad pidid valima, kumma poolt nad on.

Lapsehoidja Jessie Webb oli kokni päritolu naine, kes ei mõistnud nalja ja tegi kiire järelduse: „Nendel poistel siin läheb kõvasti abi vaja, et mitte lõpetada selliste hulludena nagu nende ema ja isa.“ Kuid Webb ei tundnud end piisavalt kindlalt, et kehtestada piire, ja Harry võis olla tõeline marakratt. Lapsehoidja küsis sageli Ken Wharfe’ilt nõu, kuidas väikese mässajaga toime tulla. Seejärel manitses ihukaitsja Harryt Jessie sõna kuulama.

„Ta ei meeldi mulle,“ protesteeris Harry.

„Parem oleks, et ta hakkaks sulle meeldima. Saan aru, et sa oled olnud temaga ebaviisakas. Mida sa talle ütlesid?“

„Ütlesin, et ta peaks kaalust alla võtma.“

„No see polnud küll nüüd väga viisakas, Harry, eks ju?“

Lõpuks oli Diana see, kes suutis poja suust vabanduse välja meelitada — kindlasti oli see hea õppetund lahkuse, empaatia ja kaastunde kohta.

Harry peale oli võimatu pikalt pahane olla. Ta oli armas väike poiss. Wharfe võrdles teda sõbraliku labradoriga, kes armastas kõiki. Ja ta tahtis alati maiustusi. „Kui keegi püüdis teda toiduga ära meelitada, siis õnnestus see kindlasti.“

Tekst pärineb Leslie Caroll’i raamatust “Ameerika printsess”