Blogija Laura Mazza kirjutas oma blogisse jahmatamapanevast vestlusest oma nelja-aastase poja Lucaga. “Enne Luca sündi katkes mul üks rasedus. Sain rasedustestile kaks triipu, aga paar päeva hiljem kogesin kohutavat valu ja suurt veritsust. Ma ei teadnud tol ajal, mida see kõik tähendab, aga nüüd on mul selle kohta oma arvamus…

Laura jäi peaaegu kohe uuesti rasedaks, Lucat ootama. Ta kirjeldab blogis, kuidas on alati arvanud, et ta poja hing on juba selle maailmaga tuttav, sest poiss on nii andekas ja vaimukas, aga ta ei olnud valmis selleks, et tema kahtlustele kinnitus tuleb.

“Õhtul vannis ütles ta mulle midagi, mis mind hingepõhjani vapustas ja veenis, et tegu on tõepoolest vana hingega.

Luca ütles: “Emme, kas me elame Austraalias”

Mina: “Jah.”

Luca: “Aga mina ei elanud enne Austraalias, mina elasin sinu kõhus.”

Mina: “Jah, kunagi sa tõesti elasid minu kõhus, aga nüüd me elame Austraalias.”

Luca: “Ei, emme. Mina elasin sinu kõhus ja siis ma surin ära.”

Mina: “Mis mõttes? Sa oled ju siinsamas?!”

Luca: “Ei, emme. Ma tulin sinu kõhtu ja siis ma surin ära. Ma läksin sind otsima, aga ei leidnud sind — otsisin su kodust, igalt poolt, aga sa ei kuulnud, kui ma sind hüüdsin. Ma olin kurb, aga siis sai minust ingel. Ma igatsesin sind ja tahtsin sinu juurde tagasi ja siis ma olin jälle beebi sinu kõhus ja sündisin uuesti.”"

Laura ei teadnud, mida lapsele selle peale öelda, ta lihtsalt vaatas suu ammuli ja puhkes siis nutma. “Ma ei ole temaga kunagi inglitest ega teispoolsusest rääkinud,” kinnitab ta.

“Meie lapsed teavad juba ammu enne sündi, keda nad oma emaks tahavad! Luca jutt on tõestus sellest, et lapsed tõesti valivad endale vanemad ja nende hinged on alati meiega, olgu siis praeguses elus või järgmises.”