Ja ainult paar kuud enne seda kui see juhtus rääkis naine pidevalt kui tähtis ja armas ma talle olen. Siis leidis ta mingi töötu ekskriminaali, kellega tal tänaseks on ka juba omad probleemid. Ma ise olin täiesti kindel, et tal see suhe nõnda läheb, kuid ega minu olukorda see ei päästa.

Võiks ju öelda, et ma olen ise tossike, kuid ma ennast selleks ka pidada ei taha. Töötan korralikus kohas, olen majanduslikult kindlustatud. Isegi naised vaatavad mind, aga ometigi jäeti mind maha nagu ma oleks olnud täiesti tühi õhk. Ja kõigile teadmiseks, siis ma ei petnud oma naist ning ei flirtinud samuti võõraste naistega.

Kuid tagasi tulles algse teema juurde, siis ma alguses arvasin, et naisest üle saamine võtab maksimum 2 aastat. Lugesin erinevaid kogemusi internetist jne. Kuid nüüd 5 aastat hiljem pole mul ikkagi kellegagi soovi kooselu alustada. On üks sõbranna ning mõned juhusuhted, aga ei midagi enamat. Ühtepidi olen avastanud, et ma täiesti teadlikult väldin tõsisema suhte tekkimist, sest kuigi armumine on väga lahe tunne, siis ma ei soovi läbida seda pikka madalseisu mis järgneks suhte katkemisel. Ehk ma ei taha riskida.

On kellelgi veel selline valik, et olla teadlikult vallaline sellepärast, et mitte kogeda seda stressi, mis järgneb suhte võimalikul lagunemisel? Kusjuures, kui oleksin 20+ või 30+, siis ma muidugi ei kahtleks, aga 40+ enam ei soovi. Suhet leida iseenesest tänapäeval pole mingi kunst. Kui inimene üleliia ei mõtle, siis võib iga päev uue kaaslase endale leida, aga see kõik oleks kaunis pinnapealne. Kogu tinder nt on täis naisi, kes soovivad kiirelt kokku saada, kuid ise ma ei tunne vajadust olla see kirju koer, kes käib kõigiga kohtamas. Täiesti blokk tuleb peale kui naine hakkab väga kiirelt pakkuma kohtamist välja. Ühtepidi saan neist ka aru, sest nad ei soovi oma aega raisata, aga teistpidi ma ei soovi. Kas ma pole siis ikka veel, peale viite aastat, üle saanud oma eksist?