Olen siiani mehe kaotusest murtud, see on miski, mida aeg ei saa muuta. Jään alatiseks teda igatsema ja ükski mees, kes tulevikus minu ja mu laste ellu võib jõuda, ei asenda teda. Aga just nendest meestest ma tahaksingi rääkida… Nimelt arvavad kaks mu sõbrannat, et olen nüüd aktiivselt uue „issikandidaadi” otsingul ning et piilun ka nende meeste poole.

Kõik algas sellest, et kolisin lastega majast korterisse. See oli parim lahendus, sest üksi ma ei jõua suurt aeda hooldada, polnud enam vajadust ka hoovi jaoks, mis mahutaks kolm autot (minu auto, mehe auto ja mehe tööbuss). Kuna mees oli ka peamine, kes lapsi linna kooli sõidutas (elasime linnast pisut väljas), sest minu töötunnid seda ei võimalda, oli vaja koolile lähemale kolida. Niisiis võtsime suure kolimise ette. Kuna mul pole vendi ega onusid ja isa tervis on nigel, vajasin tugevaid mehi kolimisel appi ja uurisin sõbrannalt, kas võiksin tema tugevat meest laenata. Ta oli lahkelt nõus. Pärast seda kui kõik oli ära tassitud, pakkusin mehele kohvi ja õhtusööki, tänutäheks! Järgmisel päeval kirjutas sõbranna mulle kurja sõnumi: „Mina sain aru, et sa vajad mu meest kolimisel abiks, mitte õhtusöögile seltsiks!” Selgitasin siis, et see oli rohkem tänutäheks, kuid talle piisas, tekitamaks sellest suhtumine, et kuna mul endal enam meest pole, tahan ma teiste omadega aega veeta.

Ma poleks juhtunust suurt midagi pidanud, kui juba vähem kui mõne nädala pärast poleks sarnane olukord juhtunud mu teise sõbrannaga. Tal on nimelt elukaaslasega sama vana poeg kui minu oma ja pojad käivad koos mudeliringis. Ühel nädalavahetusel plaanis sõbranna mees minna pojaga põllu peale mudelkopterit lennutama ja sõbranna kutsus mind oma pojaga kaasa, et „naised saaksid omavahel jutustada kuni mehed lennutavad”. Sama päeva hommikul jäi aga sõbranna haigeks ja kirjutas mulle, et tema ei saa tulla, et mingu siis lihtsalt mehed omavahel. Mul oli aga vaba päev ja läksin samuti kaasa kui ta mees mu pojale järele tuli. Etem ikka kui üksi kodus passida, võtsin ka tütre kaasa. Noh, ja õhtul helistas seesama sõbranna ja ütles, et kuulis, et veetsin tema perega toreda „perepäeva”. Ta oli väga löödud sellest, et ma üldse läksin ja ainult poega ei saatnud…

Nüüd ei julgegi ma nagu enam väga läbi käia nendega, sest mul on tunne, et isegi kui ma nende mehi tervitan, loeksid nad sealt välja mitte „tere”, vaid „palun jäta oma naine maha ja tule minu lastele isaks”. Ma ei saa aru, mu mees suri nii lühikest aega tagasi… Ma isegi ei mõtle veel uuesti kohtamas käima hakkamisele, veel vähem mõtlen ma oma sõbrannade meestele! Miks tunnevad õnnelikus suhtes naised hirmu üksikemade ees? Võib-olla on tõesti üksikemasid, kes näevad igas mehes võimalikku isakandidaati oma isata jäänud lastele, aga ma luban teile, sugugi mitte kõik pole sellised!