Lapsendatud mees pihib: olen ise lapsendanud lapse ja tänaseks mitmekordne vanaisa, aga ikka vaevab mind mõte, kas ma ikka olen täisväärtuslik

Olen oma eaga juba selles eas, et saan uhkusega olla vanaisa. Kui tuletada meelde oma lapsepõlve ja lugeda neid nõuandjaid, kes õpetaja, kes magister, kes soovitaja ja mida iganes veel, siis julgen väita, et ülim lollus oleks oleks oodata lapsele ütlemisega, et ta on lapsendatud.

Sain ise oma lapsendamisest teada noorukieas, kui sain 14. Olin segaduses, ei saanud aru, ei teadnud, kas vihata või armastada. Justkui vajasin abi, aga samas ka ei, tahtsin oma murega olla omaette. Vaatamata kõigele, mind armastati ja ma ei oska kinnitada, et vastasin samaga, aga ma teadsin, et mul on kodu ja minust hoolitakse.

Aastad möödusid, vanemad juba teises ilmas ja tuli aeg oma elu peale minna. Ja sealt see obadus tuli - ma lapsendasin ise samamoodi lapse. Terve oma teadliku elu olen tajunud, et ma ei kuulu kuskile, ma olen justkui mingi poolik olnud selles ühiskonnas. Ja alati, kui vaatan nüüd juba oma täisealist poega, siis vahel tuleb pisar silma. Kas mind ikka võetakse isana, kas ma ikka kuulun sellesse perekonda või ma olen endiselt eksinu?.

Kerge on mõista hukka ja parastada, kerge on targutada sellel teemal, kuna lapsele öelda. Ütlema peab, aga seda peab tegema enne kui ta ise sellest kuskilt kuuleb. Ta vajab tuge ja eriti just teismeeas. Ainult siis suudab ta aru saada, mis otsuse on pidanud vanemad tegema. Mida kauem seda omateada jätta, seda valusam saab see olema mõlemale poolele.

See on loomulik, kui laps hakkab huvi tundma oma tegelike vanemate kohta ja selles peab ka toeks olema, see õigus tal on ja see kas ta jääb kasuvanematega, sõltub juba sellest, kui hästi on teda kasvatatud elust aru saama. Ka mina otsustasin siiski oma tegeliku päritolu kohta teada saada, aga tegin seda peale vanemate surma, et mitte haavta neid, sest lapsendamine iseenesest on juba midagi ülimat.

Miks ma seda kõike siin jahun, on see, et Eesti on paksult täis poolikuid peresid. Vahel on nii, et peres on lapsi palju, emasid üks, aga isasid mitu. Kuidas me nimetame seda, ei tea. Lapsed pole süüdi selles, et elu on sedasi läinud. Nemad saavad ainult hiljem esitada endile küsimusi, miks nii. Teile aga, soovitajatele ja targutajatele magistritele: õppige elu tundma, ärge pookige endile külge ameteid, milleks teil mõistust pole. Et saada aru, mis toimub selle lapse peas, kes on kuskilt üles korjatud, selleks kulub aastakümneid ja ei tarvitse ka siis veel aru saada. Veelkord. Olen lastekodust pärit ja olen ise lapsendanud lapse, olen õnnelik mitmekordne vanaisa ja mind vaevab juba 40 aastat see, et kas olen täisväärtuslik.