“Vasakul oleval fotol näen ainult kurbust, väsimust ja väärtusetust. See ongi see, mida sinuga teeb tööstus, mis keskendub ainult välisele. Eriti sellele, kes ei ole sündinud nii kõhnaks ja kes peab meeletult võitlema, et selliseks jääda. Olin hirmul, et unistused purunevad hetkega, kui mõõdulint näitab sentimeetri võrra suuremat numbrit. Olen tänulik, et olen peaaegu suutnud sellest mustast august, mida kunagi koduks kutsusin, välja rabeleda, aga aeg ajalt meenub see mulle ikka…. eriti moenädala ajal.

Ma näen kõike seda, mis peitub nende naeratavate nägude, päevitunud ja ideaalvormis kehade ja moetööstuse tippude taga. Ma mäletan neid kl 5 hommikul ärkamisi, päev otsa topib keegi sulle meiki näkku ja võtab ära, kuni silmad enam vastu ei pea. Su juukseid tiritakse, lokitakse, sirgendatakse, geelitakse, harjatakse, lõhutakse, pannakse pikendusi ja tõmmatakse neid välja nagu neil ei oleks miskit pistmist selle inimesega, kelle küljes need on.

Kui sa ei suitseta, on nüüd viimane aeg, sest äkki on just sigaret see, mis võtab ära isu süüa komme, mis on grimmitoas välja pandud. Sa mõtled seda siis, kui seisad, seljas bikiinid ja ootad, kuni mind lükatakse lavale, jalas kaks numbrit väiksemad kingad. Ja need on ainult mõned füüsilised ebamugavused, mida tuleb taluda. Emotsionaalsetest ma üldse ei räägigi. Sulle öeldakse kohe, et sa ei ole šõu ava- ega lõpunumber, vaid lihtsalt täidiseks seal keskel. Sul on toatäie modellide ees piinlik, kui castingu-direktor isegi ei vaata su poole, kuigi oled tunde järjekorras oma hetke oodanud. Sa võrdled end iga teise toas oleva naisega ja nead ennast, miks sa ometi ei saanud seda tööd, mida sa oled alati igatsenud.

Piinasin end pidevalt küsimustega, kas asi oli mu kõnnakus, kas ma pole piisavalt kõhn või piisavalt ilus või piisavalt hea.

Ärge saage minust valesti aru: jah, olid ka mõned helged hetked, naeratused ja head mälestused sõpradega, kuid kõik see pask, mis sellega kaasneb, kaalub head hetked iga kell üles!”