Epilaator või fotoepilaator? Toome välja kõik plussid ja miinused
Universaalset ehk kõigi jaoks sobivat karvaeemaldamise meetodit pole leiutatud ja ilmselt ei leiutatagi. Nii nagu ühel tekitab allergiat päike, teisel õitsvad taimed ja kolmandal lehmapiim, on ka kõigil karvaeemaldamise võimalustel kõrvalmõjusid, mis ühel avalduvad ja teisel mitte. Mis on ühele valutu, on teisele valus, mis teeb ühe sääred nädalaks siledaks, paneb teise ohkama, sest juba järgmisel päeval on turritavad tüütused tagasi.
Karvadest lahtisaamise meetodeid on küll palju, aga suures plaanis on erinevaid tehnikaid kaks — üks, mis lõikab karva naha pinnalt maha ja mida kutsutakse depilatsiooniks ning teine, mis kahjustab ka karva sibulat ja mida nimetatakse epilatsiooniks. Žiletiga raseerimine ja keemilised kreemid lõikavad karva nii-öelda jala pealt maha, protseduur on lihtne, aga paraku kasvab karv väga kiiresti tagasi, samuti kaasnevad tihtilugu nahaärritus ja sissekasvanud karvad. Pikema ja puhtama tulemuse saavutamiseks võiks valida epileerimise, mis paistab esmapilgul aeganõudvam, kulukam ja valulikum, aga seda tõesti vaid esmapilgul, sest vajadus epileerimiseks jääb ajaga üha harvemaks, karvakasv hõredamaks ja nahk harjub ajapikku ning protseduur ei tundu varsti nii valus kui alguses.
Mis on epilatsiooni ja fotoepilatsiooni erinevus?
Nii epilatsiooni kui fotoepilatsiooniga kahjustatakse karva sibulat, mis muudab karvakasvu tagasihoidlikumaks, karva enda nõrgemaks ja paljudel puhkudel ka heledamaks. Kui epileerimise käigus tõmmatakse karv koos sibulaga välja, siis fotoepileerimisel kasutatakse karvanääpsus sisalduva melaniini mõjutamiseks pulseerivat valgust, mis halvab karvade edaspidise kasvu. Protseduuri eesmärk on sarnane, aga meetod siiski täiesti erinev — ühel puhul tõmmatakse karvad juurteni välja, teisel puhul kasutatakse valguspõhist tehnoloogiat eelnevalt raseeritud pinnal karvajuure mõjutamiseks naha all.
Klassikalise epileerimise peamiseks plussiks võrreldes raseerimisega on asjaolu, et nahk saab karvadest priiks märksa pikemaks ajaks, tavaliselt kaheks, kolmeks nädalaks, samal ajal kui raseerimise puhul on tulemust enamasti paariks päevaks. Epileerimise seadmed on tänapäeval soodsad ja pikaealised, seega peamiseks miinuspoolele kirjutatavaks teguriks on karvade väljatõmbamisega kaasnev valu. Inimeste valulävi on küll erinev ja enamasti nahk harjub ajapikku, aga see ei muuda fakti, et esimesed korrad võivad olla väga valusad ja mõned õrnemad piirkonnad ei harjugi epileerimisega. Valu ja hilisemat nahaärritust saab ennetada kui epileerimise eel nahka massaažikindaga harjata või koorida, sest surnud rakkudest puhastatud nahalt on kergem karvu eemaldada. Võimalusel tasub valida akutoitel ja veekindel seade, sest dušši all sooja voolava vee all on karvaeemaldus vähem valulik. Lisaks on tähtis kasutada igal piirkonnal õiget otsikut — säärtele mõeldud otsik pole näo ja bikiinipiirkonnas kasutamiseks piisavalt õrn. Pärast protseduuri tuleks ärrituse vältimiseks kasutada rahustavaid nahahooldustooteid, näiteks aloe vera geeli, eukalüptiõli või mõnd spetsiaalset epileerimisjärgset vahendit. Pärast epileerimist võiks ööpäeva jagu vältida päevitamist ja mõne tunni jooksul ei tasu piirkonnal kasutada deodoranti ega dekoratiivkosmeetikat, mis võivad mõjuda ärritavalt.
Kellele sobib fotoepilatsioon?
Fotoepilatsioon on olnud maailmas kasutusel küll juba paarkümmend aastat, aga valgustehnoloogia on alles hiljuti jõudnud nö kodutarbimisse, sest varasemalt sai protseduuri teha vaid vastava seadmega ilusalongides kopsaka raha eest. Ka praegu võib nimetada fotoepilatsiooni koduste seadmete hinda pigem krõbedaks, tänapäevaste kvaliteetsete valgusimpulsside põhise tehnoloogiaga seadmete hinnad algavad 250 euro juurest, aga mitmete lisafunktsioonidega seadmed on sellest veel mõnevõrra kallimad.
Kuna kodune fotoepilatsioon on alles uus lahendus, on see vähe levinud, aga kasvav trend. Peamiseks plussiks loetakse pikka karvavaba tulemust, aga ka praktiliselt valutut protseduuri, mistõttu sobib see paljudele neile, kes peavad klassikalist epileerimist endale sobimatuks. Erinevad tootjad lubavad küll erinevaid tulemusi, aga hinnanguliselt võib pärast teatud arvu protseduuride läbitegemist püsida nahk täiesti sile ja karvavaba kuni kuus kuud. Samas eeldab see siiski järjepidevust, sest pärast päris esimest protseduuri veel imesid ei juhtu. Ka seda lootust, et pärast ühte kuuri ei kasva enam kunagi ühtegi karva tagasi, ei tasu hellitada. Tänapäevastel fotoepilaatoritel on olemas nahatooniandur, mis aitab määrata sobiva valgustugevuse, mis tagab, et ei tekiks valu ega nahaärritust. Olemuselt on fotoepilatsioon nahale loomulikum kui raseerimine või klassikaline epileerimine, sest karvaga ei manipuleerita pidevalt, vaid võetakse lihtsalt karvasibula kasvujõud ära.
Kuna valguse mõju sõltub nii karva kui naha enda värvist, ei sobi see tehnoloogia siiski päris kõigile, näiteks helepunase, valge ja halli karva kasvu fotoepilatsiooniga takistada märkimisväärselt ei õnnestu. Tumedal nahal ei soovitata tehnoloogiat omakorda kasutada seetõttu, et naha põletuse tekkimise oht suur. Fotoepilatsiooni peaks vältima ka rasedad ning kõik, kes on kimpus mõne nahahaiguse, veresoonelaiendite või suure hulga sünni- ja pigmendilaikudega. Viimased võivad muutuda valgusimpulsside mõjul veelgi tumedamaks. Valgustehnoloogia abil ei tohi epileerida ka tätoveeritud või püsimeigiga nahka. Päevitada ei tohiks enne ega pärast fotoepilatsiooni vähemalt kaks ööpäeva ja kui mingil põhjusel on tarvis minna päikese kätte, tuleks epileeritud pinnal kasutada 50 faktorise kaitsega kreemi.
Kuna fotoepilaatori tulemusi saab mõõta kuudes ja klassikalise epilaatori tulemusi nädalates, siis võiks justkui eelistada esimest, eriti kui tegu on eriti tõrksate ja tumedate karvadega heledal nahal, mille puhul on valgustehnoloogia kõige tõhusam. Teisalt, kui seadme hind mängib rolli ja nahk pole kuigi valutundlik, sobib ka klassikaline epileerimise meetod, eriti kui karvad on heledad või kui nahk on pigmendilaikudest täpiline.
