Avaldame katkendi ajast, mil Mallukas veetis 9 kuud Austraalias:

Ma olin kümme korda kahevahel, kas panen selle peatüki siia raamatusse, kuni mõtlesin, et ah, las ta olla pealegi. Mis on olnud, see on olnud ja ega mitterääkimine seda olematuks tee. Austraalias veedetud 9 kuud olid minu jaoks nii segased, et ma ei teagi, kuidas seda sõnadesse panna, aga proovime siis kuskilt alustada.

Mäletan, et oli ilus suvepäev. Olin umbes 19aastane ja lamasin oma vanematekodus, enda toas, oma esimese armastuse kaisus.

„Ma lähen Austraaliasse.“

„Mine siis,“ vastas ta üsna apaatselt.

Ma ootasin tegelikult seda tuimust, aga hinges lootsin, et nüüd lõpuks pigistan sellest emotsioonitust noormehest midagi välja. Et ta röögataks, mis hullu juttu ma ajan. Või anuks, et ma ei läheks. Ah, isegi kui ta oleks mokaotsast maininud, et kuule, ära ikka mine … Ma ei oleks läinud.

Aga kuna ta midagi säärast ei teinud, siis ma läksingi.

Pakkisin kodinad kokku, kasuisa ostis mulle piletid, otsisin Couchsurfingust endale majutused ja rabasin natukene rohkem tööd teha selles restoranis, kus ma toona leiba teenisin, et oleks rohkem raha kaasa võtta. Kui mälu mind ei peta, siis septembri lõpus tegingi Eestist vehkat. Hing suri sees, aga naljakal kombel ei olnud mul mitte mingit hirmu minna ihuüksi teise maailma otsa. See tundus kõige lahedam seiklus ja ma tundsingi ennast nii, nagu ainult noored ja uljad tunda võivad – nagu oleks maailm minu ees valla.

Ma polnud iial nii kaugel käinud ja tundsin ennast toona nagu mingisugune „Seksi ja linna“ Carrie, sest ma rändasin Austraaliasse läbi Rootsi, Inglismaa, Malaisia. Igal pool couchsurf ’isin, flirtisin suvaliste meestega, suudlesin klubipeldikutes ja mulle tundus, et voh, nüüd hakkab minu seiklusi täis elu.

Tegelikkus oli vähe teistsugune, sest peolt peole tormamise ajal ei pühendunud ma eriti töö otsimisele (ega säilitamisele), raha oli mul enamasti nii palju, kui vanemad saata said, ja seda polnud kuigi palju, ning ma üritasin enda ahastust ja masendust maha suruda sellega, et hakkasin konkreetselt ringi tõmbama.

Andke nüüd kõik andeks, kes on mu emad või isad või vanaemad või ämmad, aga ma olen otsustanud olla aus ja aus olemine hõlmab ka seda osa, mida ma Austraalias tundsin. Ja ma tundsin, et kui ma aelengi suvaliste meestega ringi, siis ma ei ole mitte üksi, mitte teisel pool maakera hädas ja hüljatud, vaid hoopis igati tahetud ja kaunis Ida-Euroopa neiu, kes elab teisel pool maakera raju peolooma elu.

Ma ei tea, kas ma saaksin öelda, et kahetsen, sest kahetsemisega ei ole enam midagi teha. Aga ma tahaksin öelda nii oma tütardele tulevikus kui ka noorematele neidudele, kes raamatut võivad lugeda, et see kõik oli nii mõttetu ja tühi. Ma ei hakka nüüd heietama, et oota seksiga abieluni ja muud säärast, aga isegi kui öeldakse, et naised võivad samamoodi lihtsalt ringi tõmmata nagu mehed, siis noh … võivadki. Pärast aga tunned sa ennast ikka halvasti ja endiselt sama üksikuna. Ja üldse soovitan ma soojalt teha kõikidel sääraseid toiminguid ainult nendega, keda sa armastad.

Aga mis mul üle jäi, kui ma ise ei armastanud ja keegi mind ei armastanud. Ma otsisin justkui oma kohta, mida ma ei leidnud ega leidnud, ja mahajäetud Eesti tundus palju armsam kui varem.

9 kuud hiljem, natukene rohkem katkisena ja rikkamana kogemuse võrra, mis tunne on valida, kas ostad süüa või suitsupaki (mina valisin suitsupaki), tulin ma saba jalge vahel Eestisse tagasi. Kui ma enne olin see äge Mariann, kes oli alati seltskonna hing ja hunniku sõprade keskel, siis Austraaliast tulin tagasi teadmisega, et ma ei ole suurt mitte keegi, ja ma olin seest päris katki.

Ega ma seda teistele näidanud. Väliselt olin endine, rääkisin kõigile, kuidas Aussis oli niii äge, kuidas ma aina pidu panin ja ägedat elu elasin, aga tegelikult olin iga sekund valmis maapinda suudlema, et saan olla tagasi kodumaal, kus ma ei ole mittekeegi ja kõigile võõras.