See oli vältimatu tee. Me olime ju ometi teismelised tüdrukud ja meie ilmne naiivsus ja tunnustusjanu olid lausa käegakatsutavad. Me olime seitsmeteistaastased ja kõik lahedad tüdrukud olid hakanud nädalavahetustel linna peal käima. See oli uue ajajärgu algus ja sellise tulva vallandumine, mida ei saanud enam rohkem kui kümne aasta jooksul pidama. See oli meie võimalus hakata elama oma elu ja leida keegi, kes tahaks meiega koos olla – kuigi ise me endist veel suuremat ei arvanud.

Algamas oli missioon hangi endale elu. Olles sama lahuta­matud nagu mootorratas ja selle külgkorv, kavatsesime mu ustava kaaslase Jo’ga Halifaxi Cat’s Bari nimelisse ööklubisse minna. See pidi olema meie esimene klubiskäimise kogemus, koos kõigi sellega kaasnevate lõputute võimalustega: vabadus, põnevus, armastuse leidmine (see oli meie plaanis eriti olulisel kohal) ja esimese sissemaksu tegemine elu tagamiseks.

See pidi heastama kõik eelnevad trööstitud, lämmatava igavuse ja üksinduse aastad. See kõik jäi nüüd minevikku: ei mingit „Every Second Countsi” vaatamist ja vaikselt veel poolenisti külmunud juustukoogi mugimist reede õhtul, ei mingit ei-miskit, millest raporteerida lahedatele tüdrukutele esmaspäeva hommikul, kui tuli seista silmitsi küsimusega „Kas sa käisid nädalavahetusel väljas?”, mille vastused pidid määrama ära selle, kes on kõige populaarsem. Ma ei suutnud ära oodata, millal saan vabatahtlikult esitada ette välja mõeldud ja liigselt harjutatud vastuse: „JAH! Jah, käisime tõesti. Ja see oli VINGE. Uskumatu. Täiesti üle mõistuse – parim õhtu üldse. Jah. Ja teie?”
Mul oli juba tohutu suur eelis oma eakaaslaste ees. Ma ütlen tohutu suur eelis – vabandage sõnamängu pärast –, kuna ma nägin seitsmeteistkümneselt sõna otseses mõttes välja nagu maitsetu naiivne kolmekümne viie aastane. Kuna minu kaal ja kehakuju olid mis nad olid, võisin hõlpsalt täiskasvanuna esineda. Ei mingit isikut tõendava dokumendi probleemi!

Teised tüdrukud pidid valmistuma hädaolukorraks „juhul kui” ja tagavaraplaanideks (tõenäoliselt) juhul, kui neid pubidesse ja klubidesse sisse ei lasta. Mina mitte. Ha-haa, jumal on siiski olemas! Ma teadsin, et on olemas kättemaks selle eest, et nad on väikesed, armsad ja blondid ning minul on mingi eelis, et olen suur, võdisev ja ilmetu. See hetk on käes, Rach. Sinu kord särada!
Selle väikese lohutuse toel alustasime Jo’ga valmistumist suureks õhtuks linna peal. Jo avas riiete teema.

„Mida sa siis täna selga paned, Rach?”

„Oh, ee – mul pole tegelikult aimugi,” pomisesin, kui hakka­sin mõttes võimalikult vähem kahjulikes variantides sobrama. Mida ma võiksin selga panna varjamaks, et a) ma olen paks ja b) mis veelgi olulisem, et ma olen mina? „Ma mõtlesin, et ehk need kreemikad retuusid. Aga sina?”

„Ma arvan, et mustad retuusid ja nende peale lühikesed teksad,” vastas Jo süütult. Pagan. Ma teadsin, et ta nii ütleb. Ta kavatses valida „väikese ja armsa, nappides narmendavates lühikestes teksastes” stiili. Kuradi tüüpiline. Tore on – aitäh, Jo! Mina pean siis leidma midagi sobivamat, pehmete, langevate ja venivate piirjoontega. „Seksikas” on päevakavast maha võetud ja mõnda teise galaktikasse, minust kaugele-kaugele eemale lennutatud.

Relvastatuna minu „rohkem on rohkem” riietumisstiiliga – ma võtsin kaitsemaskeeringuid väga tõsiselt – kappasime linna Brass Cati poole. Ma ei saanud kunagi aru sellest kaslaste teemast, mis tolleaegses Halifaxis mõningad ööelu popimad kohad vallutas, aga kuna kõik nad kippusid kassikuse järele haisema, võis niisugune seos täitsa olemas olla.

Brass Cat oli inimesi pungil täis ja me suutsime baariletti vaevu nähagi, rääkimata siis selleni pääsemisest.

„Sina pead tellima, Rach – minul pole lootustki!” Jo’l oli õigus. Ta nägi välja viisteist.

„Okei. Aga ära mine kuskile, sest mul pole prille ees ja ma ei näe midagi. Kas siin on tuttavaid?”

Jo vaatas baaris ringi. Mina olin sellest sagimisest ja inimkehadest täiesti rabatud. Jutuvada vasakul, räme naer paremal. Ma ei teadnud, kuhu vaadata või mida teha, kuna ma hakkasin natuke paanikasse sattuma. Asja muutis veel palju hullemaks see, et ma ei näinud sõna otseses mõttes suurt midagi. Lootes kaduvväikesele võimalusele, et võiksin veidigi seksikas välja näha, olin otsustanud oma pudelipõhjapaksused prillid koju jätta. See tähendas, et ma nägin praktiliselt vaid seda, mis oli otse mu nina ees, aga mitte kaugemale. Inimestel ei olnud nägusid, jutuvadal allikat. Ma sõltusin täiesti sellest, et mu usaldusväärne päästenöör Jo on minu silmadeks, nii nagu mina olin tema isikut tõendavaks dokumendiks.

„Jah, seal on vist mõned tuttavad inimesed,” lausus Jo lõpuks. „Võtame joogid ja läheme nende juurde.” Ja seda me tegimegi, relvastatuna Hoochi pudelitega, mis nägid välja nagu värvieemaldi. Pärast põgusaid vestlusi jumal-teab-kellega ja jumal-teab-millest tulime Brass Catist ära, et minna oma lõppsihtpunkti – Cat’s Bari. Jess! Sisse saime! Jo säras rõõmust, et tema napid käristatud lühikesed teksad olid uksehoidjatest mööda pääsenud. Mina ei muretsenudki eriti: ma teadsin, et ma näen välja nagu tema ema.

Nüüd me siis nõksusimegi selle lihaleti tantsuplatsil teiste higiste mitte-nägude kõrval kohmakalt üles-alla. „Pagan, siin on palav, Jo,” hüüdsin oma kaaslasele, kes oli mu näost umbes viieteistkümne sentimeetri kaugusel. Ta vaatas mind küsivalt, hüpates ise samal ajal muusika taktis ringi. „MA ÜTLESIN, ET SIIN ON LIIGA PALAV!”

Mu pluusi kõrge kaelus tundus mind kägistavat. Higi ja kuumus ajasid mul südame pahaks. Ma tantsisin edasi, mõtiskledes endamisi: Võib-olla see peabki nii olema, see on ju ikkagi klubitamine.
Pärast pikka kaalutlemist olin õhtuks valinud järgmised rõivad.

Paksud venivad retuusid. Need olid tõsised tegijad – kujutlege väga varajast versiooni Spanxi korrigeerivast aluspesust. Mu kõhtu ümbritsev paks vooderdus pidi hoidma vaos lugematuid Sara Lee kookide põhjustatud patte. Ma vihkasin seda, et pidin kasvõi mõtlemagi oma mitmete kehaosade varjamisele. Jo’l seda probleemi polnud – pealegi ei olnud tema River Islandi seksikates lühikestes teksastes vooderduse jaoks ruumigi. See oli midagi, millele ta ei pidanud isegi mõtlema. Ja kuigi ma vihkasin, et see nii on, olin oma vooderduste eest siiski üüratult tänulik.

Kõrge kaelusega kakapruun bodi. See oli too kahetsusväärne ajajärk moeajaloos, kui tervet hulka naiste rõivad kinni­tati kubeme alt trukkidega. Bodid – julgen ma pakkuda – olid meeste kujundatud, kuna neid kandes muutus tualetis käimine sõjaväeoperatsiooniks (eriti kui too bodi sattus olema jäikade vooderdatud retuuside all). Ometi oli neil oma funktsioon: selle jõleduse karm jäikus tekitas minus turvatunnet. Minu turvavöö oli kinnitatud – ma olin stardivalmis. Mitte kusagilt ei võinud lihavat ihu välja valguda, pungitada või pressida. See tunne meenutas kehamähist tänapäeva luksusspaas: jäik riidekiht surus vastu muidu nii lõtva ihu, muutes selle tihkemaks ja kompaktsemaks, kui see tegelikkuses oli. Jo aga libistas oma tillukese kere ilma igasuguse pingutuseta nabapluusi. Ühe milli­sekundi jooksul ma lausa vihkasin teda.

Paks mustriline jämedas koes kampsun. See oli (nagu arvata võib) mulle liiga suur ja vormitu. Üks klassikaline valearusaam figuuri näilise parandamise nõuannete seas, mille õnge minagi läksin, kõlas nii: Peida see ära! Peida see ära! Heida selle peale midagi suurt ja lohmakat! Nad ei saa midagi aru! (Ja, muide, „see”, millele ma viitan, olin mina ise: see oli minu keha.)

Lõpuks, kõige eelmainitu peal ja kogu ansambli krooniks liiga suur must nahktagi (mis oli pärisnahast ja haises lehmade järele). Seda ma tegelikult ei oskagi selgitada. Ma olin lihtsalt kaugelt liiga mõistlik, et ilma jakita välja minna, ja see oli veel üks peidukoht. Niisiis jätsin selle selga.
Ja kõige tipuks olid mu tantsukingadeks mustad kulunud Doc Martensid.

Muidugi ei jäänud mul märkamata, et kõik teised tüdrukud kandsid kenasid miniseelikuid ning nabapluuse ja ei mingeid jakke: mina oleksin oma klubivarustuses miinuskraadidega öö üle elanud. Ma oleksin andnud mida tahes, et ei peaks muretsema selliste asjade pärast nagu kuidas hoida (mida iganes) paigal ja X-i varjamise kümme parimat moodust. Ma unistasin seksikate pükste kandmisest, aga teadsin, et see ei kuulu minu tegelikkusesse. Mulle ei tulnud pähegi mõte, et liikumine, sport ja toidu kuritarvitamise kontrolli alla saamine võiksid olla võlulahendus. Ma olin liiga süvenenud oma muredesse, et seda või üleüldse midagi võimalikuks lahenduseks pidada.

„Issand, mu kõht on jube tühi, Jo,” ütlesin, kui me mu kodu välisuksest sisse vaarusime ja ma äkitselt joomisele järgnevat kohutavat nälga tundsin. Kell oli veidi üle kahe öösel.

„Jah, mul ka,” vastas Jo väheusutavalt.

„Aaaahh, kas tunned seda lõhna? Ema on värsket saia küpsetanud. Kas sa tahad krõbedat saia ja maisihelbeid?”

„Saiast piisab, aitäh.” Jo oli juba poolunes ja käitus mõistlikult.

Sel ajal, kui meie Cat’s Bari tantsupõrandal müttasime, oli ema leivaküpsetusmasin usinalt töötanud. Lõhn oli imeline. Värskelt küpsetatud sai koos korraliku drinkimise järgse söögi­isuga varajastel hommikutundidel: see kombinatsioon sai mulle vägagi harjumuspäraseks.

Ma lõikasin krõbedast pruunikast pätsist kaks hiiglaslikku paksu kääru. Ei mingit õhukeste elegantsete viiludega jändamist. Toidu piisavalt kiiresti alla kugistamine oli peaaegu paaniline. Pole siin midagi aega raisata, pane see lihtsalt nahka. Ma küüni­tasin kausi järele. Kus see kõige suurem on? Täiuslik. Sellesse mahtus vähemalt neli 30-grammist soovituslikku portsjonit, nagu pakil kirjas. Kas need portsud on väikelastele mõeldud? mõtlesin. Ma puistasin kausi maisihelbeid täis, valasin piimaga üle ja ahmisin sisse, nagu oleks käes viimnepäev. Ma ei mallanud suutäite vahel hingegi tõmmata. Kui suurem osa helbeid oli söödud ja kausis heljusid vaid vettinud jäänused, võtsin selle kätte ja kallasin viimase piima koos ligunenud maisihelbe­purukestega kõrist alla. Huhh! Mu kõht oli jälle täis.

Oh. Oh ei. Oota. „Jo! Jo, ärka üles! Mul on paha olla,” piiksatasin vaikselt, et ülakorrusel olev kurnatud ema ei kuuleks.

Jo oli köögilaua äärde magama jäänud, pea korralikult kokku pandud kätel. Saiast oli piisanud, et ta süsivesikutest põhjustatud koomasse läkitada. Ma sööstsin köögivalamu juurde, kuna happeline Hoochi ja piima segu oli mu sisikonnas spontaanselt plahvatanud. Mu ninast ja suust purskus vettinud maisihelbeid, kui ma vappudes oma öist lõbutsemist välja oksendasin.

Rampväsinuna pugesin voodisse, leides lohutust teadmisest, et vähemalt on mul esmaspäeval koolis lahedatele tüdrukutele midagi rääkida.

Järgmisel nädalal jälle?

August 2015

Täna hommikul pargis oma tavalist vastumeelset Parkruni-eelset soojendussörki tehes vaatasin vasakule ja nägin neid: kaht „lahedat tüdrukut” koolist. Ma pole neid kakskümmend aastat näinud. Ka nemad märkasid mind.

„Hei!” siutsatasin masinlikult, tahtes sõbralikku muljet jätta.

„Oh, hei!” vastasid nad kooris, see oli pigem jahmunud kui kaalutletud reaktsioon. Nad
mõlemad paistsid vanemad ja ümaramad välja.

Ma tundsin end otsemaid taas seitsmeteistkümnesena. Adrenaliin pani mu südame taguma. Ma mäletasin noid aegu ja enda igatsust nende tüdrukute heakskiidu järele, tahtmist, et mindki pittu kutsutaks. Kuna jooks oli kohe algamas, pidin ma selle mõtetest välja tõrjuma.

Kolm, kaks, üks, START! Me alustasime. Ma keskendusin oma jooksule ja ei millelegi muule. See tundus täna raske. Ma sundisin end esimest kahte-kolme künklikku ringi läbima. Kolmanda ringi ajal viimast korda mäest üles rühkides mu kurk lausa kõrbes.

Tipule lähenedes märkasin, et „lahedad tüdrukud” olid raja kõrval peatuse teinud, kasutades ettekäändeks tavapärast tossudega jändamist. Ma tegin neile ringiga pähe, kui nad (khm) „tossupaelu kinni sidudes” ähkisid ja puhkisid ja hingeldasid. Ma teadsin, et nad nägid, kuidas ma mööda kihutan.

Äkitselt tundsin, nagu oleksin iseenda lahedate kambas, iseenda peol. Ma ei tahtnud – ega vajanud – enam, et mind nende omale kutsutaks.