Britt nimetab kogu toidutemaatikaga tegelemist oma kireks, sest see maailm on lihtsalt üle mõistuse põnev ja nüansirikas: „Alati on tore näha, kuidas isegi paarist komponendist sünnib roog või millise erinevuse annab kasvõi näiteks mõni ürt või maitseaine, teatud tüüpi tehnika jms. Igakord üllatun ja vaimustun. Mul on väga vedanud, et saan tegeleda sellega, mida armastan.“

Varsti juba kümme aastat tagasi toidublogiga Noad-kahvlid alustanud Britt on aja jooksul oma toidualast ampluaad veelgi laiendanud ja võib end kutsuda nüüd juba aastaid ka ajakirja Anne&Stiili toidutoimetajaks ning üheksa kokaraamatu autoriks. Viimastel aastatel on ta tegelenud ka juba süvendatumalt toidustilistika ja –fotograafiaga. Kui küsida, millises rollis ta end kõige tugevamalt tunneb ja millise ta valiks, kui võiks valida neist ühe, mis oleks väga hästi tasustatud, vastab Britt, et kõigil rollidel on tema töös oma koht. „Olen üpris kärsitu loomuga ja usun, et mul hakkaks igav, kui kogu aeg ja alati ainult ühele rollile keskenduma peaksin,“ tunnistab ta. „Samas on kõigis neis aga ühisosa olemas ja üks täiendab teist. Mulle just meeldibki see, et saan nende kõigiga vaheldumisi žongleerida ja keskenduda korraga ja jupikaupa nii valgusele, kirjutamisele, retseptile ning toidu väljanägemisele.“

Igavusest väljakasvanud küpsetamiskirg

Briti küpsetamiseanne ja –iha ei löönud talle lihtalt ühel heal hetkel pähe, vaid selle juured ulatuvad juba lapsepõlve (või ehk kaugemalegi). Lapsena hakkas ta lihtsalt igavusest kokaraamatute järgi süüa tegema, eriti just kooke ja magustoite. „Omamoodi „süüdi“ on selles aga kindlasti nõukaaeg, kus kohukesi sai vahel harva varahommikul peale pikas järjekorras seismist ja valikut oligi kõvasti vähem kui praegu. Tuligi ise teha, kui midagi head tahtsid,“ arvab Britt. „Legendaarne Ida Savi „Saiad, pirukad, koogid“ on mu raamaturiiulis siiani ja kasutan seda jätkuvalt.“ Ühe suurima lapsepõlve-eeskujuna nimetab Britt oma ema, kuna ka tema on alati toiduvalmistamist armastanud. Britt usub, et oma osa on siin ehk mängida ka ema toidutehnoloogiaõpingutel kunagises TPIs, mis emal pisikese Briti kõrvalt vapralt läbitud said.

Kui uurida, milliseid väljakutseid tal oma küpsetamise-keetmisekire järgimise teel ette on tulnud ja milliseid ohvreid sellise tee valimisel teha on tulnud, märgib Britt, et tihti ei mõisteta, miks ta seda kõike teeb ja tema tööd nähakse pigem hobina. „Alati ei ole see tee kerge olnud ja paljud tuttavad ei mõista ilmselt siiani, miks ma selle kõigega jändan. Küsitakse, et aga mis tööd sa päriselt teed. Toiduvärk tundub paljudele rohkem selline hobi ja kaua see pildistamine siis ikka aega saab võtta, eks ole. Meeski tegi algul suured silmad kui ütlesin, et nii nüüd tulen töölt ära, sest selle jaoks ei jää enam lihtsalt aega. Ütlesin, et vaatame, mis saab. Eks ise ikka kartsin ka, sest mul oli tol hetkel lihtsalt enda ajusopis mingi ebamäärane teadmine, et nii peaks tegema. Ümbritsevad inimesed keelitasid kindlamaid valikuid tegema,“ tunnistab ta. „Õnneks on ebakindlust, mis algusaastatel ikka pinnale kerkis järjest vähem. Palju abi on sellest mõtlemisest, et alati saan teha ju uusi valikuid kui vajadus peaks tekkima.“ Samas ei näe Britt praegu, et ta tegelikkuses otseselt midagi ohverdama oleks pidanud. Ta leiab, et ehkki ette on tulnud ka raskeid momente, on kõik kogemused ja väljakutsed olnud millekski vajalikud, et edasiliikumises ja arenemises olla. Küll on Britil teinekord tunne, et ilmselt võiks rohkem aega ka köögist väljas kulutada. Aga no mis sa teed, kui köök ja toit kapis lausa anub uutes katsetustes osalemist.

„Õnneks on ebakindlust, mis algusaastatel ikka pinnale kerkis järjest vähem."

Friikartulitornid ja meetrise salatikuhjaga pitsad

Toidustilistika ja toidufotograafia kõlavad põnevalt ja kahtlemata selliste moodsa aja ametitena. Ehkki see on suur osa tema praegusest tööst, ei julge Britt aga end päris fotograafiks nimetada. „Kasutan peamiselt loomulikku valgust ja kogu see välgumaailm on mulle võõras. Kuidagi tundub, et õige fotograaf valdab ka kogu seda kupatust.“ Olles Briti töid näinud ja arvestades, et ta pildistab ja stiliseerib kõik oma toidud blogisse ja ajakirja ise (sh enamiku toitudest oma kokaraamatutes), võin julgelt kinnitada, et siinkohal jääb Britt põhjendamatult tagasihoidlikuks. Hea toidufoto (või mistahes foto) õnnestumiseks on lisaks tehnikale ja teooriale vaja õiget tunnetust, armastust ja silma ja seda kõike Britil kahtlemata on.

Toidustilistika jõudis Briti tegemiste hulka loomulikku rada pidi — kui midagi tehakse südame ja kirega, siis ei jää see ka märkamata. „Stilistikatööde pakkumisi hakkas mingil hetkel järjest tekkima ja suuresti tänu blogile või tuttavatele, kellel oli just tarvis toidusättijat kas reklaamvõtte või –foto tarbeks.“ märgib ta.

Praeguseks on Britt toidustilistina kaasa löönud ka mitmetes rahvusvahelistes reklaamprojektides — üks projekt ägedam kui teine. „Suuremad projektid on alati olnud meeleolukad, sest meeskond on suur ja kõik peab toimima nagu kellavärk. Kui üks lüli alt veab, siis kannatab kogu produktsioon. See on vägev kogemus, sest kõik on enamaltjaolt sõbralikud, abivalmid ja toetavad — asi mida liiga tihti igapäevaelus ei kohta. Pärast on energiatase laes isegi kui tööpäev on olnud üle mõistuse pikk ja keerukas. Tihti tuleb nuputada lahendusi operatiivselt ja käigupealt,“ kirjeldab Britt stilistitööd. Loomulikult ei puudu sellise loomingulise ja multikultuurse koostöö puhul ka värvikad lood. „Ükskord Saudi-Araabia kauplusteketile reklaami tehes oli tarvis ahjust välja võtta värskeid pitasaiu. Ahi aga oli puhas butafooria ja pitasaiad teatavasti kaotavad oma puhvis oleku kohe peale ahjust välja võtmist. Kuna keegi neid sööma ei pidanud täitsin saiad lõpuks makroflexiga ning saime neid nii mitu päeva kasutada. Olen ladunud ka pitsale meetrist mitmekihilist salatikuhja. Ühel juhul frittisin mitmed päevi friikartuleid ja sättisin-liimisin neid suurteks tornideks kokku ainult selleks, et need mõne sekundi jooksul kaadris kastmega üle saaks kallata. See kõik võib tunduda üpris pöörane.“

Hea toidufoto peaks jutustama lugu

Tänapäeval on meie igapäevatehnika nii võimekas, et igaüks võib fotograaf olla. Selleks, et fotod aga võimalikult stiilsed ja maitsekad välja tuleks, jagab Britt meile ka omaltpoolt paari näpunäidet. „Kõigepealt võiksid olla kindel, et objektiiv või telefoni kaameraklaas on puhas. Seejärel vaata toitu ja otsusta, mida selle puhul rõhutada võiks ja vali sellest lähtuvalt nurk. Näiteks kihilise koogi puhul saad kihid paremini esile tõsta just küljelt pildistades, panniroa koostisosad pealtpoolt pildistades jne. Jälgi värvitoone ja mängi nii kontrastsete kui sarnaste värvidega,“ toob ta välja. „Hea pildi loob meeleolu. Mõtle, millist lugu see foto jutustama peaks ja lisa aksessuaare või tegelasi kui vajalikuks pead, aga ära unusta, kes on peaosatäitja — toit ise muidugi!“

Mitmekülgne kokaraamatumaailm: fitness ja sada suppi

Britt on üheksa kokaraamatu autor — jällegi üks selline põnevamat laadi suund, mille köögipoolele piiluda tahaks. Klassikalise küsimusena uurin, milline oma kokaraamatutest tema lemmik on ja saan ka klassikalise vastuse: „Sama hästi võiks küsida, kes on mu lemmiklaps! Iga raamat on olnud omamoodi kogemus ja mitmed neist on valminud ka koostöös teiste toredate autoritega, mis teeb iga raamatu ja teekonna selleni veelgi erilisemaks. Kõige meeldejäävam on ilmselt „Fitness &Toitumine“, mille tegime koos Egle Eller-Nabi ja Kristin Salupuuga. Proovisin oma nahal järgi nii trennihuntluse kui trennitoitumise. Sellesse maailma sisseelamine oli ikka päris keerukas ja hoopis teistmoodi kui tavapärane toidunuputamine. Aga sain tohutult targemaks ja murtud sai mitmeid eelarvamusi. Paras katsumus oli ka viimane raamat „100 suppi“, kus kirjastus soovis justnimelt 100 retsepti. See oli korralik supimaraton nii mulle kui tervele mu perele, aga lõpptulemust on paljud kiitnud ja isegi lihtsalt niisama heast peast heade sõnadega postkasti kirju saatnud. See teeb südame soojaks küll.“

Eriti hea inspiratsioon tuleb kosmosest

Kui Britt mainis, et üheks eeskujuks lapsepõlvest on olnud tema ema, siis uurin, kes on tema eeskujud praegu ning kust ammutab ta toiduinspiratsiooni. „Mulle meeldib näiteks väga Anett Velsbergi turundusoskus ja muidugi ka tööd, Diana Henry viis toite valmistada ja imetlen veel paljusid fotograafe, kokki ja stiliste. Kui igaühelt midagi kõrva taha panna, saab juba päris hea kombo kokku,“ kinnitab ta. Britt märgib, et tal on olnud mitmeid eeskujusid, kuid praegusel külluslikul infoajastul, mil sotsiaalmeedia on toidupiltidest pungil, tuleb kasuks ennekõike omanäolisus ja oskus raamist välja mõelda. „Erilisuses ja innovaatilisuses ei saa keegi otseselt eeskujuks olla, pigem tuleb lähtuda oma sisetundest. Eriti hea on, kui inspiratsioon tuleb hoopis kusagilt „kosmosest“, mitte et vaatad ajakirjast toiduretsepti ja mõtled, et hea mõte ja võiks midagi sarnast ise ka teha. Samas võib teinekord mõttelõng ka pildivaatamisest kerima hakata ja viib hoopis mingi uue toidumõtte, kombinatsiooni või stilistikaarenduseni.“

„Erilisuses ja innovaatilisuses ei saa keegi otseselt eeskujuks olla, pigem tuleb lähtuda oma sisetundest."

Igapäevane klassikagurmee ja pojavalmistatud tšeburekid

Britt on abikaasa ja poja ja tütre ema ning kohe tekib küsimus, kuidas perekond ja lapsed tema küpsetamislembusest mõjutatud on. Kas perekond saab iga päev erinevaid hõrgutisi proovida või vastupidi? „Igapäevaselt sööme kodus tihti seda, mis “tööpäevast” üle jääb. Sageli teen aga ka selliseid kodusemaid toite, mis ma usun, et enamikes kodudes hästi kaubaks lähevad nagu pasta bolognese, kapsahautis, kana-klimbisupp jne,“ jagab Britt. „Tüdruk on mul kümnene ja tema toidueelistused ning tujud ajavad mul ikka vahel harja punaseks, aga näen kuidas teismeline poeg on sarnasest faasist praegusest üle saanud ja sööb praktiliselt kõike, nii et ma ülemäära ei muretse.“ Samuti on huvitav teada, kas toidukiregeen on ka lastele endasi kandunud. Tundub, et esimesi tunnuseid on näha, sest Britt meenutab, kuidas poeg ükskord kodus täiesti omaalgatuslikult tšeburekke valmistas. „Tütrele lihtsalt meeldib meisterdada ja igasuguseid asju limaks või sädelusvahendiks kokku segada, mis võib-olla on ka kuidagi asjaga seotud,“ loodab Britt naljaga pooleks. „Meil on olnud vahvaid toidualaseid arutelusid ja oleme koos ikka vahel süüa teinud ka, aga seda juhtub pigem pigem aeg-ajalt ja spontaanselt.“

Britt kinnitab, et ta ei ole täheldanud, et tema lapsed toitumiseelistustelt kuidagi teistest erinevad oleksid. „Vahel pigem vaatan imestusega, kuidas mõne pere laps sööb meelsasti hummust või teatab, et tema lemmik on sinihallitusjuust,“ naerab ta. Briti peres kehtib reegel, et kõike, mida taldrikul leidub, peab proovima ning kui üldse ei maitse, siis edasi sööma ei pea. „Tundub, et see töötab, sest mõni toit on sel meetodil ka ajapikku “söödavaks” muutunud. Aeg-ajalt on aga ette tulnud, et valju häälega imestatakse, kuidas mõni laps üldse kala ei söö või ei tea, milline on baklažaan.“ Tavapärasest laiem toidualane silmaring on aga köögihuvilisest ema lastel tahes-tahtmata, arvan.

Parim rituaal on lihtsalt pealehakkamine

Räägime natuke ka elust enesest ja uurin Britilt, millised on tema igapäevased rituaalid, mis toetavad ja lainel hoiavad. Vastused on üsna lihtsad ja kutsuvad samastuma. „Mulle meeldib väga hommikuti sörkimas käia ja samal ajal podcaste kuulata. See annab hea energia ja meeleolu kohe terveks päevaks. Hiljuti avastasin näiteks toreda eestikeelse podcasti “Vala välja”, kus arutletakse joogikultuuri erinevate tahkude üle,“ rõõmustab Britt. Mingeid eriskummalisi rituaale ega harjumusi Britil enda sõnul polegi. Ta usub pigem pealehakkamisse. „Kui hakkad tegutsema, küll siis tulevad ka inspiratsioon, voog ja head mõtted. Kui neid ootama jääd, siis võib juhuda, et jäädki ootama.“

Kolm lisatundi lugemiseks ja raputav suvine lektüür

Usutlen tegusat Britti, mida ta teeks kolme lisatunniga, kui need talle nüüdsest iga päev kingitusena „kontole“ laaditaks. Ilma pikemalt vaagimata vastab ta: „Lugemiseks! Mulle väga meeldivad raamatud ja mul on virnades kokku kogutud lugemismaterjali ilukirjandusest kokaraamatuteni, mida kõike järjest ette võtan. Vahel soovin, et saaks kogu materjali kuidagi kiiremini ajukurdude vahele laadida, sest olen üpris aeglane ja põhjalik lugeja ning need kolm tundi läheksid täitsa asja ette.“
Viimaste väga heade lugemiselamustena toob Britt esile Margaret Atwoodi raamatu „Teenijanna lugu“, mis on ootamatult raputav naiste õiguste ja vabaduste piiramist käsitlev ulmeteos, kuid mis tundub praeguste maailmapoliitiliste meeleolude taustal kohati realistlikum kui autor seda ilmselt üle 30 aasta tagasi kirjutades taotles. Hetkel on Briti öökapil Ottessa Moshfegh´i „My year of rest and relaxation“, mis on tema sõnul samuti üks sünge, absurdne, pöörane, kurb, naljakas ja jube lugu. Raamat räägib noorest depressiivsest naisest, kes end aastaks igapäevaelust eraldab. Britt imestab isegi, miks ta järjest nii süngeid raamatuid lugema on sattunud. „Ilmselt sellesuvise ilma pärast,“ muigab ta. Toiduraamatutest pani Britti uutmoodi tähelepanekuid tegema Charles Spence’i „Gastrofüüsika“ — ühe moodsa aja teadlase kirjeldused, kuidas meie toitumisvalikud on tihedasti meeltest ja emotsioonindest läbipõimunud.

Edukas inimene võistleb teiste asemel iseendaga

Edasi satume mõtisklema edukuse ja edu teemadel. Nüüdisajal on edukuse mõiste pisut laienenud — see ei tähenda sootuks enam vaid rahast pungil pangaarvet ja vägevalt kõlavat ametinimetust. Eduna tunnetatakse järjest enam pigem seda, et saame tegeleda sellega, mida armastame ja saame selle eest väärilist tasu. Minuga nõustub ka Britt. Tema jaoks tähendab edu rahulolu iseenda ja oma saavutustega. Järjest enam mõistetakse, et raha ei saa olla elus ja töös peamine motivaator (ent on loomulikult siiski ka oluline). Britt märgib, et võistlusmoment on elus ja edus ikka olemas, kuid see võistlus on teiste asemel iseendaga: „Igast kogemusest on võimalik õppida ja iga järgmise korraga saab end natuke rohkem ületada.“

Tänapäeva naine võiks julgemalt partneriga kohustusi jagada

Räägime ka tänapäeva naisest ja tänapäeva naise suurimatest väljakutsetest. Ikka peame tõdema, et naised on harjunud tugevad olema ning rebivad end mitmel rindel rühkides peaaegu ribadeks, selle asemel, et oma igapäevaseid tegemisi ja ülesandeid ka teiste pereliikmete ja ennekõike partneriga jagada. „Ma arvan et rööprähklemine on tänapäeva kiirel ajal suureks väljakutseks nii naistele kui meestele. Ja sellest tulenevalt ka oskus õigel ajal ja õigesti puhata ning akusid laadida. Ma ise tunnen suurt toetust oma abikaasa poolt ja olen selle eest väga tänulik. Jagame sujuvalt koduga seotud ülesandeid, laste toomist-viimist, poeskäike ja muud igapäevast lähtudes mõistlikkusest mitte soorollidest,“ mõtiskleb Britt. „ Viimasel ajal tundub, et Eestis on siiski suur grupp inimesi, kes sellist mõistuspärast suhtumist ei jaga ja see teeb kurvaks. Inimlikkus ja soov üksteist mõista peaksid olema minu arvates siiski iga hea suhte alustalad.“

Britt on inimene, kes suudab lisada kõigesse sortsu huumorit ja näpuotsatäie mängulisust, ent naudib samamoodi nagu toitu ka pikemaid ja sügavamaid arutlusi, et paremini iseennast ja maailma mõista. Kindlapeale on tema südamlikkus, julgus ja suur armastus toiduga seonduva vastu ning puhas anne kõike stiilselt korraldada imetlusväärne ja innustav. Ja ei saa märkimata jätta, et me kõik alati väga ootame, et Britt meid külla kutsuks ja oma uute leiutistega üllataks ja maitsemeeli õnnest nutma paneks (milles ta minu meelest küll kunagi ebaõnnestunud ei ole).