"Hiljuti Tallinn-Narva rongis ka üks viieaastane laps aina lõugas, kisas ja häälitses nii, et õhk paks. Lisaks tagus seljatoe all olevat tugevamat piiret jalaga. Vaatasin, et inimesed omavahel vahetasid pilke ja vangutasid pead.

Kui see asi oli ikka oma tund aega juba kestnud, tõusin püsti ja läksin nende juurde ning küsisin kõva häälega, et mis probleem teil lapsega on, et kisamisega käib kaasas selline lõhkumine?

Seejärel jäin ootele, et mida lapsega koos olev keskealine naine siis ütleb, aga tema vahtis suu muhkus peas, ei mingit reaktsiooni. Siis tuli ka üks teine naine oma ütlemisega vahele, et "teised on ka inimesed, ei pea teie lapse kisa ega kolistamist taluma". Ja uskuge või mitte, kord sai majja, lapsega hakati tegelema ja ta oli peaaegu vaikselt.

Lihtsalt ei julgeta enda eest seista ja lastakse igasugustel enda hingerahu häirida."

Lugeja, kas ka sinul on sarnaseid kogemusi või suudad olla probleemist üle ja sõitu rahus jätkata?