Tol ajal nelja-aastane Yulia (24) jäi kadunuks ja jõudis lõpuks Valgevenest Venemaale, kust ta leiti 20 päeva hiljem pea 890 kilomeetri kauguselt Ryazani linnast, kus ta tänaseni elab. Kuidas ta sinna jõudis? Seda ei tea ta isegi.

Yulial on raske meenutada seda kolmenädalast perioodi, kui ta rongis kadunuks jäi ja seejärel politsei ta Venemaalt leidis. Siiski mäletab ta seda, et reisis koos mehe ja naisega, kes end võimude eest varjasid ja võisid tema sõnul olla mustlased. “Me magasime mahajäetud majades. Ma väga ei mäleta sellest enam midagi,” rääkis ta. “Mulle öeldi, et ma räägin Valgevene aktsendiga, aga ma ei tea, miks kohalikud miilitsad sellele tähelepanu ei pööranud, kui nad mu perekonda otsisid.” Miilitsas arvati, et vanemad jätsid tüdruku raudteejaama maha. Talle pandi perekonnanimeks Ivanova ja saadeti raskesse olukorda sattunud laste keskusesse ning kui poole aasta jooksul tüdruku vastu keegi huvi ei tundnud, lubati ta adopteerida. Julia sai endale kasuvanemad, kes ta ka üles kasvatasid.

Muidugi proovisid ka Yulia vanemad oma tütart meeleheitlikult leida ja sattusid seetõttu ka politseiuurimise keskmesse, sest neid süüdistati ühel hetkel koguni tütre tapmises, kuid alles nüüd, 20 aastat peale tüdruku kadumist, õnnestus Yulia poiss-sõbral, 31aastasel Ilya Kryukovil perekond taas kokku viia.

Lihtne DNA-test tõestas ka ära, et Yulia on tõepoolest Viktori ja Lydmila Moiseenko tütar. “Mulle tehti küll DNA-test, aga sain juba piltidelt aru, et me oleme väga sarnased,” selgitas Yulia ise olukorda. “Kellelgi polnud kahtlustki — me oleme üks perekond. Ma ei leidnud mitte ainult oma ema ja isa Valgevenest, aga ka venna Dmitry ja vanema õe Nadezhda.”

Yulia tunnistas, et kui nad lõpuks kõik kokku said, olid kõik sellest nii liigutatud, et hakkasid nutma. “Me ei suutnud isegi rääkida, me ainult nutsime ja kallistasime teineteist,” meenutas naine. “Mu vanemad rääkisid mulle, et nad otsisid mind kaua aega ja uskusid tänaseni, et leiavad mu ühel päeval. Mu ema ei suutnud mu kallistamist lõpetada ja soovis, et ma istuksin ta süles nagu oleksin väike tüdruk. Me rääkisime kuni kolmeni öösel ning siis pidime Ilyaga tagasi Venemaale minema — mu tütar ootas meid.”

Kuigi viimased 20 aastat on Yulia vanemate jaoks olnud uskumatult rasked, ei andnud nad kunagi alla. “20 aastat on nagu terve elu, aga me ei kaotanud kunagi lootust ja uskusime edasi ning nii me teineteist jälle leidsimegi,” tunnistas Lyudmila.