Lugeja: pole ime, et lapsevanemad õpetajaid "kiusavad". Meenutades oma kooliaega, siis ausalt, mina oma lastega nii käituda ei lase nagu minuga käituti
Lugesin Postimehest lugu, kus räägitakse, et noored õpetajad lahkuvad lapsevanemate alanduste tõttu töölt ja kuigi usun, et sageli lapsevanemad hoolivadki oma lastest liiga palju, siis osa minust ka tahaks natukene parastada. Miks? Kohe pajatan.
Mäletan selgelt ühte oma nooruspõlve sünnipäeva, sain kas 17- või 18aastaseks ja see eriline päev langes ka koolipäeva peale. Koolis olid sünnipäevad teismeeas alati hästi erilised päevad. Juba hommikul ärgates teadsin, et klassiõed-vennad toovad mulle kindlasti lilli ja mõni lähem ka kingitusi, saan palju kallistusi ja üleüldse on see minu päev. Ma olen alati oma sünnipäevi väga oodanud ja nii ootasin ka seda päeva väga. Suuresti oligi see päev täpselt selline nagu eelnevalt kirjeldasin, aga ühe erandiga: keemiatunnis sõimas mu õpetaja mind tühja koha pealt läbi ja olles aastaid tema tundides käinud, on sel ka väga lihtne põhjus: talle ei meeldinud, et mul oli sünnipäev.
Kõlab totralt? Tõepoolest, aga selline see õpetaja kord juba oli. Ma mainin esmalt kohe ära, et ma olin üks teravamaid pliiatseid selles klassis, mistõttu ei tunne ma kohe üldse, et olin selle sõimu ära teeninud.
Istusin selles tunnis esimeses reas ja kuna mul oli sünnipäev, käis minuga klassist klassi kaasas ka üks pisikene vaas lilleõitega, mis klassikaaslased olid mulle toonud. Ja juba tunni alguses vaatas see õpetaja mu lilli põlgusega. Kui ma julgesin klassiõde ühe ülesande tegemisega aidata, vaikselt sosistades juhendeid (tegemist polnud tunnikontrolli ega muu sellisega), siis ühel hetkel õpetaja lihtsalt käratas üle klassi: "Noh, mis sa nüüd arvad, et kuna sul on sünnipäev, siis võid sa terve tunni juttu puhuda või?" Ja sellele lausele järgnes veel pikk ja tõeliselt alandav sõim. Ja kuna see oli esimene kord, kui ta mulle üldse midagi nii halvasti ütles, siis oli selge, et talle jäi mu sünnipäev ette. Sest samasugust sõimu said ka teised oma sünnipäevadel.
Pole siis ime, et kõik klassid koolis hindasid keemiaõpetaja tuju omavahel selle järgi, "kas ta oli eelmisel õhtul magamistoas mehelt saanud või mitte", sest tõesti, ta bravuuritses kogu aeg nagu üks tõeline kuninganna.
Aga ütlen ausalt, mina oma lastega nii käituda ei lubaks. Ei selle konkreetse juhtumi puhul ega ka mingis muus olukorras, sest olles ka välismaal õppinud, tean, et näiteks Skandinaavia koolides käituvad õpetajad sinuga nagu võrdsega. Meil Eestis pole võrdusest midagi rääkida. Õpetaja on ikka kõrgel pjedestaalil ja õpilased madalam kui muru, sest nemad on ju lollid ja neid peab õpetama.
Ja eks sealt, oma meenutustest, on tekkinud täna ka olukord, kus lapsevanemad käivadki koolis õpetajaid n-ö "alandamas". Nad ei taha, et nende lastega käitutaks nii nagu nendega kunagi käituti. Ma mõtlen aeg-ajalt ikka mõne õpetaja käitumisele tagasi ja mul on kahju, et ma vastu ei hakanud. Ja ma ei mõtle vastuhaku all mingit ropendamist, vaid kavalat "ärapanemist". Sest tõesti, miks on nii, et õpetaja võib iga asja peale ilma süvenemata sarkastitseda? Eriti, kui õpilane tegelikult seda ära ei ole teeninud.
