“Minu jaoks on elementaarne, et kui kellegagi koos süüa, tuleks seda teha nii, et see teist inimest ühelgi viisil ei häiriks. Kuid enamik mehi, kellega ma oma elus kokku olen puutunud, ei oleks nagu kunagi sellist asjast kuulnudki. Näitena saan ma tuua oma elukaaslase: sööme rahulikult koos õhtust, räägime oma möödunud päevast ja poole minuti jooksul suudab ta teha järgmiseid asju: toitu suhu pannes kahvliga kõvasti endale vastu hambaid virutada, vett juues luristada ja täis suuga rääkida. Kui ma nendele asjadele viisakalt tähelepanu juhin, suudab ta enda meelest jumala loogiliselt kõik oma tegevused ära põhjendada — kahvliga on vaja vastu hambaid virutada selleks, et oleks ikka aru saada, et toit läheb suhu, luristamine juhtub kogemata ja täis suuga on vaja rääkida, sest muidu läheb mõte kaduma.

See ajab mind hulluks! Minu meelest on see nii ebaviisakas ja lugupidamatu, aga tema arust on see normaalne. Ükskõik kui mitu korda ma nendele tegevustele ka tähelepanu ei pööraks, ta teeb neid järgmine söögikord uuesti. Ma muidugi ei usu, et ta teeb neid meelega või selleks, et mind ärritada, aga need harjumused on tal nii sees, et ta ei pane ise tähelegi, et ta neid asju teeb.

Küsiksingi nüüd teilt nõu — kas tõesti kõik mehed käituvad söögilauas nii ja selle vastu ei saagi võidelda, või on sellele probleemile mõni normaalne lahendus, mis ei tähenda minu lõputut näägutamist?”